www.DELFI.ee
12. aprill 2015 18:39
Germanwingsi tragöödias kallima kaotanud eestlanna südamlik intervjuu: kui nägin lennujaamas Pauli asemel tema tädi salvrättidega, siis mu süda murdus
Foto: Ekraanitõmmis/Mirror
Germanwingsi lennuki tragöödias britist poiss-sõbra kaotanud eestlanna Anneli Tiirik rääkis Inglismaa ajalehele Sunday People oma kohtumisest kallimaga, nende elust ja plaanidest ning sellest, et ta ei süüdista juhtunus kaaspiloot Andreas Lubitzit.
23-aastane Anneli rääkis Inglismaa ühele vanimale pühapäevalehele Sunday People, et tema 28-aastase peigmehe Paul Bramley surmas ei saa süüdistada kaaspiloot Andreas Lubitzit, kuna viimasel olid mentaalsed probleemid, vahendab The Mirror.
"Ma ei saa kedagi vihata või süüdistada haige olemises," rääkis Anneli lehele.
Noor eestlanna lisas, et tema peigmees Paul uskus alati saatuse määratusse. "See oli Pauli arvamus, et meie saatus on juba otsustatud ja seda ei saa muuta ei meie plaanid ega vaba tahe. Ta arvas alati, et me ei peaks raiskama aega paratamatuse kontrollimiseks, vaid elama elu täiega. See oli tema elufilosoofia," rääkis eestlanna.
Euroopa viimaste aastate ühes traagilisemas õnnetuses armsama kaotanud naine lisas, et haigete inimeste süüdistamise asemele tuleks mõista nende motiive terve mõistuse koha pealt. "Me peaksime keskenduma süsteemi, mis lubab sellised inimesed võimupositsioonile, muutmisele," ütles Anneli.
Eestlanna pöördus ka õnnetuse põhjustamises kahtlustatava Andreas Lubitzi pere poole: "Ma ei suuda ette kujutada, kuidas kaaspiloodi lähedased ennast tunda võivad. Mul on väga kahju neist, sest on võimatu aidata kedagi, kes ei soovi, et teda aidataks."
"Isegi kui neid ei süüdistata milleski, siis vajavad pere, sõbrad ja tüdruksõber aega endale andestamiseks ning samuti andestamiseks mehele, kes selle lennuõnnetuse eest vastutab. Ma loodan, et nad saavad aru, et teatud asjad elus ei ole kontrollitavad," lisas eestlanna.
Plaanisid koos ennast sisse seada
Anneli rääkis ka kohtumisest Pauliga ning nende elust ja plaanidest. Paarike oli kohtunud 2011. aastal Mallorcal, kus Anneli töötas ühes baaris. Paul oli aga oma ema Caroliga just kodukohast Hull`ist Hispaaniasse kolinud.
Anneli sõnul tundis ta kohe, kui Paul sõpradega baari astus, et ta oleks mehega justkui aastaid tuttav. Nad rääkisid terve öö ja hoolimata erinevast päritolust klappis neil kohe.
Kaks nädalat hiljem lendasid nad juba Pariisi koos ning kuu aega hiljem hakkasid kahekesi mööda maailma rändama. "Seiklus, mis kestis ligi neli aastat," meenutas Anneli ja lisas, et neile mõlemale meeldis väga erinevaid kultuure uurida ning muuhulgas käisid nad ka Eestis.
Oma peigmeest tundma õppides avastas Anneli, et Paul oli äärmiselt avatud, lahke ja soe inimene. Samuti oli ta väga abivalmis. Näiteks kandis ta Anneli trepist üles, kui viimane oli oma jala murdnud. "Ma olen talle alatiseks tänulik, et ta õpetas mind hindama väikseid asju elus," rääkis Anneli.
Lõpuks otsustas paarike investeerida haridusse, et saada endale kindlustatud tulevik ja siis paikseks jääda. Seetõttu läks Paul Šveitsi õppima hotellimajandust ning Anneli Birminghami ülikooli muusikat. Paraku nende õnn katkes tänavu 24. märtsil...
Saatuslik päev
Sel saatuslikul päeval oli Paul tulemas just sõpradega Hispaaniast puhkuselt ning plaanis lennata Düsseldorfi ja sealt edasi Inglismaale. Anneli oli aga tulemas Eestist. Nad pidid kohtuma Manchesteri lennujaamas ja sealt edasi minema Pauli sugulaste juurde Põhja-Inglismaale. Lennujaama jõudnud Anneli aga ei leidnud Pauli kuskilt.
"Mul oli halb tunne, kuna ta ei jätnud kunagi mind niiviisi ootama," rääkis Anneli. Pärast mõningast ootamist tuli Pauli tädi ja võttis ta peale. "Ta astus autost välja ja tal olid taskurätid käes. Mu süda murdus ja ma teadsin, et kõige hullem on juhtunud," kirjeldas Anneli.
Asjaloo muutis kurvemaks ka fakt, et Paul oli just lendu vahetanud. Nimelt pidi noormees lendama algselt tagasi esmaspäeval, kuid lükkas lennu viimasel hetkel teisipäevale.
Siiski rääkis Anneli, et kõigest hoolimata jääb talle alatiseks meelde nende viimane vestlus. "Ta ütles mulle, et igatseb mind ja ootab minu nägemist väga," meenutab Anneli.
"Ta uskus vajadusse anda inimestele pidevalt teada, et neid armastatakse, sest sa ei või kunagi teada, kuna see jääb viimaseks korraks."
