Kontserdi avapala oli ukrainlasest helilooja Valenrin Silvestrovi pühendus J. S. Bachile. Lugu oli täiesti Avant Garde. Kremeri viiulitehnika oli haruldane, selle jälgimisest oli küllalt, et nõuda täielikku tähelepanu. Pala ise oli midagi erilist. Paar üksikut akordi mängitud lava taga peidus oleval klaveril andsid mõista, et võib-olla on olemas niisugune asi kui harmoonia. Muuseas, Kremer mängib 1641. aastal valmistatud Nicola Amati viiulil.
Järgmine pala, Johann Sebastian Bachi Chaconne re-minooris ainult viiulilt oli tõesti nauditav ja nõudis äärmist tehnilist võimekust viiuldajalt, eriti kuna tal puudus klaverisaade, millele toetuda. Arusaadavalt sai esitus marulise aplausi osaliseks.
Edasi kuulsime viiuli ja tšello duetti nimega „Rõõmusta“, loodud Sofia Gubaidulina poolt. Pala koosnes viiest osast ja õieti oleks pidanud enne kuulamist lugema programmi, et seekord täiesti Avant Garde” muusikat jälgida. Haruldane oli, kuidas mõlemad, tšello ja viiul kasutasid ülemtoone, mitte ainult värviks, vaid ka pala oluliseks komponendiks.
Samalt heliloojalt tuli esitusele klaverisoolo. Kirjutatud si-minooris, helilooja on kasutanud 8-taktilist teemat, mis kordub 23 korda. Kava ütleb, et on tegemist „Baroque chaconne“ stiiliga. Mängijale paistis see olevat võrdlemisi nõudlik, aga ta oli täielikult sellest üle.
Finaaliks tuli esitamisele Šostakovitši Klaveri trio mi-minooris viies osas. Mitte ainult, et meloodia oli väga vastuvõetav, vaid ka instrumentide kombinatsioonid ja soolo-osad olid paeluvad ning huvitavad. Kõigel kolmel, viiulil, tšellol ja klaveril oli võmalus oma parimat esile tuua. Nii tšello kui ka klaver olid tõhusad partnerid Gidon Kremerile.
Ja siis lisapala - ometi täiesti klassilises stiilis, aga lühike. Pärast sai lava tagant järele uurida, et lisapalaks oli valitud esitati tšehhi helilooja Joseph Suki „Eleegia“.
