Soojenemise laiem mõju

Probleem ei seisne ainult õhu soojenemises, vaid sellest hargnevad olulised kõrvalmõjud. Näiteks toob jää sulamine hulga magedat vett merre, mis tõstab merepinda ja mõjutab merehoovusi, kaasa arvatud Golfi hoovust. Viimasel on aga oluline mõju Euroopa kliimale. Teiseks, vesi absorbeerib päikesekiirgust rohkem kui jää. Soojema vee ja õhu tulemuseks on tugevamad orkaanid; lisaks hoiab soe õhk endas suuremat niiskust. Kolmandaks, kuigi ookean on üks suuremaid süsihappegaasi absorbeerijaid, on siingi probleem, sest vee soojenemine vähendab ta absorbeerimise võimet. Siis veel: käsikäes süsihappegaasiga õhus kasvab süsinikhappe (H2CO3) kontsentratsioon merevees. Sellel on aga omakorda mõju veeloomadele ja -taimedele. Pangem tähele, et pole vaja suuri muudatusi – ka jääaegadel oli maakera temperatuur vaid mõni kraad külmem. Aga sellest piisas.

Muidugi on kliima soojenemisel positiivsed küljed. Nii pikeneb põhjamaadel toiduviljade kasvuaeg, mis aitab põllumajandust. Samuti võimaldub see inimestele elu piirkonnas, kus muidu oleks liiga külm. Teisest küljest aga liiguvad nüüd põhja suunas ka ebasoovitavad taimed ja kahjurid, millele talvekülm seni piiri pani. Nii võitleb näiteks Colorado osariik männikärsakaga. See väike putukas on hakanud sealseid okasmetsi laastama. Ega põllumeestki need muudatused alati rõõmusta.

On oluline mõista, et areng pole lineaarselt kasvav, vaid astmeliselt suurenev. Üks tegur mõjutab teist, teine kolmandat, kolmas jälle esimest jne. See meenutab allarulluvat lumepalli. Näiteks sulab Siberis igikülmunud pinnas, millest aga vabaneb metaan, kasvatades senist gaaside kogust. Teatud piirini suudab loodus kohanduda. Kui aga muudatused on liiga kiired, on tulemuseks ebastabiilsus, mida enam pidurdada ei saa.

Võib ju väita, et suurenev süsihappegaasi vool atmosfääri on tühine võrreldes sealoleva gaasi kogusega. Nii näiteks on süsihappegaasi hulk suurenenud 0,028%-lt 0,039%-ni. See on ju kaduvväike suurus. Siin tuleb aga mängu ülalmainitud looduse delikaatne balanss. Kujutame ette, et mäeharjal seisab 15.000 tonni raskune kaubarong, aga nii, et täpselt pool temast (7500 tonni) on ühel kallakul ja pool teisel. Rong on seega tasakaalus ega liigu. Lisame nüüd rongi ühele otsale juurde ühe tonni (0,013%). Väga aeglaselt hakkab rong liikuma sinnapoole. Väikesest kiirusest hoolimata võib rongi peatamine muutuda võimatuks liikuva massi tohutu inertsi tõttu.

Kliima soojenemine kui ühiskondlik probleem

Kui nii, miks suhtuvad siis paljud skeptiliselt kliima soojenemisse? Kui jätta kõrvale väited, nagu oleks kõik vaid „rikaste riikide vandenõu arengumaade vastu“, siis on põhjuseks füüsikaliste protsesside ja statistilise analüüsi mittetundmine, seda kahjuks ka mõjukate poliitikute hulgas. Teiseks püsib lihtsameelne must-valge seisukoht, et enne, kui me kõike 100%-liselt ei tea, pole mõtet midagi uskuda. Kolmandaks on opositsioon ringkondadest, kus on mängus majanduslikud huvid – õli- ja söetööstus, elektrijõujaamad jt. Vasturääkijate hulgas on isegi ajaleht The Wall Street Journal, sest kasvuhoonegaaside vähendamine on kallis ettevõtmine ja tal on suur mõju majandusele. Mõistetav on ka arengumaade seisukoht, kus rahvusliku koguprodukti kasv oleneb energiatarbimise kasvust. Nii on vastuseis poliitiliselt tugev ja hästi organiseeritud. Vabanduseks öeldakse ka, et miks peame meie rohkem ohverdama, kui kõige suurem atmosfääri saastaja on Hiina?! Ei arvestata aga süsihappegaasi toodangut ühe elaniku kohta – Hiinas on see 4 tonni, kuid USA-s 20,5 tonni!

Nagu näha, on tegemist väga suure ja tõsise probleemiga. Järgmise mitme aasta jooksul ei juhtu veel palju, elame mõnusalt edasi, sest „looduse veskid jahvatavad aeglaselt“. Kas tunneme aga vastutust järgmiste generatsioonide ees? 1992. a. toimus Rio de Janeiros suur konverents170 riigi esindajate osavõtul, kus pandi paika United Nations Framework Convention on Climate Change[i]. 2005. a. kutsuti ellu nn. Kyoto Protokoll – plaan, mis kohustab riike piirama kasvuhoonegaaside tekitamist 5% võrra. See kõlab positiivselt, kuid näiteks USA, kus aastane osa gaaside alal on 20-25%, ei kirjutanud leppele alla, kuna see kahjustaks Ameerika majandust. Nii et…

Lõpetan selleks korraks ja loodan edaspidises artiklis valgustada alternatiivsete, atmosfääri vähem kahjustavate energiaallikate omadusi ja arengut.

---------------------------------
[i]Kasutatud kirjandus:

„Breaking the Climate Debate LogJam“, J. Sachs, Scientific American; märts 2010.
„Globaalne vandenõuteooria või looduse ja inimese koostöö“, Rein Veskimäe, Horisont; jaanuar 2010.
„Forests in Colorado“, J. Robbins, Newsweek; aprill 2010.
„Global Warming“, E. May ja Z. Caron, John Wiley Ltd.; 2009.

Märkmed: