Globaliseerumine kui rünnak väikeriikide püsima jäämisele.
Haapsalu
Majandus ja sotsiaalinstituudi magister.
Ehitusinsener spetsialiteediga kõrgtehnoloogiale
Sajad tuhanded inimesed tänavatel. Sajad arreteeritud USA-s. Sajad protestiksioonid üle maailma ja inimesed plakat käes enda õigusi nõudmas. See on meie tänane pilt globalisatsiooni tagajärgedest. ....
Selle protesti erinevateks külgedeks on nii baltikumi põllumeeste meele avaldus kui ka 15. oktoobril toimunud ülemaailmne meeleavaldus. Kuidas siis defineerida globalisatsiooni? Globaliseerumine on ülemaailmne ja väljendub majanduslikus ja poliitilises vastastikuses sõltuvussuhtes. Selle peamiseks tagajärjeks on ülemaailmne tööjaotuse väljakujunemine. Seda protsessi iseloomustavad kapitali, inimressursi ja tootmisvõimsuste kontsentsatsioon niinimetatud tõmbe keskustesse.
Teisalt, kui on olemas tõmbekeskused, siis peavad olema ka tõukekeskused, mis viitab ääremaastumise vajadusele. See saavutatakse läbi seaduste, majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside standartiseerimise, millele rahvusriigid peavad alluma. Selle kaudu likvideeritakse väikeriikide isemajandusest tulenevad ohud globaalstruktuuridele.
Tuletagem siinkohal meelde, et meie iseseisvuse eesmärgiks oli Isemajandava Eesti saavutamine. Sellest on jäänud vaid nostalgiline unistus, ei enamat. Toidu, toodete, arstiabi, tuletõrje ja kooliharidusega omavarusvõime ühiskonnas väheneb ning kaugeneb rahvast ja seega suurenevad ühiskondlikud julgeolekuriskid.
Kahjuks puudub meil arusaam sellise globaalmajanduse rõhuvast toimest. Praktikas tähendab see olukorda, kus kui kreeklastel on läbi Euroliidu abiraha vaja, siis peab sellele väikeriikide valitsused kinnisilmi alluma. Kui aga Eesti või Baltikumi põllumees nõuab võrdseid toetusi kui Euroopa Liidu keskmisega, siis saadetakse ta pikalt.
Tagajärjena on meie töökohad hiinas.
Globaliseerumine omab süsteemset mõju kõikide ühiksondlike protsesside kulgemisele. Globaliseerumine on protsess, mille tulemusena muutuvad kõik ülemaailmsed protsessid sidusaks ja teineteisest sõltuvaks. See suunab ka ametnike ja riigijuhtide tegevust, sest globaalkorraga pahuksisse minek võib tähendada töökohast ilma jäämist või muid ebameeldivusi. See protsess on nagu narkomaania, mis levib tõmbekeskuste heaolu tagamise nimel, olgu see seostatud kas haldusreformi (õigemini selle puudumise) või maapoodide hinnapoliitika kaudu, kus mida tõmbekeskusest kaugema seda kallimaks muudab toodang.
Globaliseerumise protsess algas 3500 aastat tagasi. Sellel ajal elasid maad ja rahvad enda kultuurilises ja majanduslikus maailmas. Globaliseerumise protsessis avaldavad need rahvad teineteisele mõju läbi kaubanduse, sõdade, religioonide või abielude. Nii saavutasid tugevamad või vallutamishimulisemad struktuurid võimu väiksemate üle - See ongi globalisatsioon. Sellist protsesside kulgemise juhtimise võimalusi teadvustasid juba vanad egiptlased. Juba sellel ajal pandi alus globaalsele kontrolli süsteemile, kust see on jõudnud läbi religiooni tänapäeva ja mõjutab meie igapäevast käitumist ja muutunud kinnisideeliseks ühiskonna osaks.
Juba iidsetel aegadel peeti ohvriterohkeid tapatalguid enda võimu kehtestamiseks teise rahvaste üle. Hiljem aga selgus, et vallutatud territooriumitega pole suurt midagi pihta hakata, kuna suur osa rahvast tapeti vallutusretkede käigus, et omandada nende vara. Kuna sama oli tabanud ka vallutajaid, siis ei saanud vallutajad puudujääki ka enda inimestega asendada. Seega tuli piirduda vaid ühekordse sõjasaagiga. Selline sõjaline lähenemine on äärmiselt ebaefektiivne moodus ühiskonna ekspluateerimiseks.
Seega tehti Egiptuse preesterkonnale ülesandeks luua selline sõjapidamise metoodika, mille kaudu mitte kannatada sõjalist kahju, kuid sellest hoolimata saavutada sõjaline eesmärk. Iga sõja eesmärk on võõraste materiaalsete ressursside, inimeste ja infrastruktuuri üle kontrolli saavutamine. Eesmärgiks on parasiteerida võõra tööjõu arvel. See on praegust Eesti seisu arvestades ideaalselt õnnestunud.
Meie ettevõtted on kopikate eest maha müüdud võõrkapitalile, rahvast on õpetatud sentide eest tööd tegema. Veelgi olulisem on selle okupatsiooni läbiviimisel saavutada kohaliku valitsuse tugi. Tulemusena kontrollib meie riiki võõrkapital. Euroopa keskpank väidab, et nende ressursid on piiramatud, et lõpetada rahanduskriisi Euroopas.
See tähendab, et tavakodanik peab raha eest tööd tegema, aga süsteemi teises otsas piisab sinu töö ostmiseks nupule vajutamisest, mis trükipressi käivitaks. Praktikas tähendab see seda, et valitsustel puudub igasugune kontroll pangandussektori tegevuse üle, rääkimata kõrgeima võimu kandjast ehk rahvakontrollist. Samuti ei lange selline süsteem kokku rahvavõimul baseeruva riigi ideaalidega. Rahval puudub veel tänapäevalgi otsustusõigus enda maksutulu suunamiseks, mis on feodaalkorra ilming.
Raha mahu suurendamine, börsisüsteem ja liigkasuvõttev pangandus on üks peamine põhjusi, miks erinevate riikide palgalõhed on sama töö tegemisel niivõrd suured. Jürgen Ligi väite "laenu välisriikide rahanduse päästmiseks on kergem anda kui ei öelda" ütleb, et "tark" eestlane on see, kes vaikimisi kõigega lepib ja alati valitsuskoalitsiooni poolt hääletab. See näitab globaalkorrale iseloomulikku allumisvajadust. Traditsiooniliselt on nendes sõdades agressiooni ohvriks tavakodanik, kes läbi petuskeemide ja illusoorse õigustuskuvandi allutatakse väikeriigid niinimetatud võitjate tahtele. Sellise sõja eesmärk on täidetud siis, kui tavakodanik ei oska aimatagi, et elab okupeeritud maal.
Urve Palo väljatoodu kohaselt ulatub maksukoormus kaudsete maksude näol 44 protsendini ja otseste maksude näol 23 protsendini. Kokku teeb see 67%. Seega teeb iga inimene enda kaheksa tunnisest päevast üle 5 tundi tööd süsteemi ülalhoidmiseks ja vaid 3 tundi enda isiklike vajaduste rahuldamiseks. Sellist okupatsioonitaset ei saanud endale lubada isegi Liivi-ordu. Liivi sõja aegne maksukoormus ulatus kuni 25 protsendini. Suurendada seda ei julgetud, sest vastasel korral oleks kohaliku fookti reis
Tallinnasse osutunud tema viimaseks.
Säästude hoidmise maksid kinni need kellele neid kogutud olid, palgates valvureid. Valvurite palkamisega kaudu maksid enda hoiuste hoidmise kinni need, kes neid kogunud või röövinud oli, mitte need, kes neid sääste laenuna kasutasid. See takistas kapitali koondumist ja selle kaudu ühiskonna ekspluateerimist.
Globaalkorrast on kahetsusväärselt kujunenud relv tavakodaniku töökoha kolimiseks võõrriikidesse ja sellele järgnevale maksutõusule, peresuhete kaugenemisele, perevägivallale, küüditamisele, narkomaaniale, alkoholismile ja üldisele rahvusriikide süstematiseeritud allakäigule. Selgub, et kõigile sellele peaks kaasa aitama haldusreform, mis valdasid tõmbekeskuste suunas ühendama peaks hakkama.
Siinkoha tekib vaid küsimus, kelle huvides te töötate lugupeetud ministeeriumid ja õiguskantsler? Kas kohaliku rahva huvides, kelle huviks on olude loomine kus kohalike omavalituste teenustepakett oleks võimalikult lähedal või globaalse kapitalikontsentratsiooni huvides, kus eesmärgiks ongi olude korraldamine nii, et tõmbekeskused saaksidki areneda ääremaade arvelt.
Protsessi jätkudes hakkavad ka tõmbekeskused ise ääremaastuma sest ressursivoog äärealadelt pole lõputu. Seega on meie tippametnike tegevus võtnud ühiskonnavastase ilmingu, mille hindamissüsteemid lähtuvad vaid globaalkorralt õpitud võimu ja erivormilise kapitali kontsentsatsiooni vajadusest, mitte ühiskonna vajadusest.
Artikkel avaldatud: http://rahvahaal.delfi.ee/news...
http://online.le.ee/2011/10/14...
