Einar Eiland
Haapsalu
Meie uskumised ja arvamused kujundavad maailma ja maailma kujundab meid. Aja jooksul on meie ühiskondi kujundanud mitmed uskumused. Veel tänapäevalgi kujundavad iganenud usundid meie käitumismalle ja seda sageli rohkem kui tajuda suudame. Aja jooksul on kristlust üritatud küll asendada erinevate muude usunditega alates kapitalismist, kommunismist kuni euroriigi kujundamiseni välja. Iga selline usulahk on loonud enda evangeeliumi alates piiblist, marksismist, vabaturumajanduse teooriatest kuni tänapäeva eluolu kujundavate euronõueteni välja.
Iga selline ajastu on vajanud ka enda kirikuõpetajaid, kelle käest kehtiva evangeeliumi järgi elamiseks nõu saaks küsida. Eelkõige hinnati ikka neid pühakuid, kes Rooma Paavstilt heakskiidu said või temaga palverännakutel kohtunud olid. Selle tava nõuetekohane täitmisest on kujunenud rituaal, mis peab inimestele sisendama pühaku usutavust. See motiveerib ka kaasaegsetel usulahkudel jagama Milton Friedman preemjaid või punalipuordeneid. Ordeni või preemia andmine kinnitab rahvale uskumust et tegemist on eriti kõrge kaaluga pühakuga ja tema heakskiitev sõna on arengutele eriti tähtis ning veel parem kui tehtaks üldse vaid seda, mida pühakutel keelel või meelel. See annab suguharu liikmetele selge signaali et kui juba pühakojas - näitena Vatikanist , seejärel Kremlist ja tänaseks euroliidust õnnistuse saanud pühak ulguma hakkab siis tuleb temast eeskuju võtta ja sama moodi käituma hakata. Et alluvus riituse läbiviimine psühholoogiliste tõrgeteta kulgeks siis moodustakse pühakodades kirikukoorid, mille funktsioone täidab tänapäeva meedia. See näitab et ühiskonnajuhtimine toimub veel tänapäeva infoühiskonnaski loomalike karjainstinktide rajanevatel manipulatsioonidel, millele ei puugi olla suurt ühisosa terve mõistuse ja inimsusega.
Paraku hakkab pühakirjatekstide alusel juhitavates ühiskondades raha täitma võimufunktsiooni ja seda peab toetama vastav võimuideoloogiaga. Seejärel hakkavad pangad üle võtma kiriku funktsiooni. Selleks et seda paremini korraldada tuleb lõhkuda põlisrahvaste kultuurilised juured ja traditsioonid ning asendada need tarbimisühiskonna ideaalidega kus kõik müüdavaks muutuks, nii on saanud jõuludest näärid ja vastupidi. Kõik ikka selleks et meie välismaised tulevikuperemehed saaksid sellel müüdaval maal teretulnud olema ja ei pälviks vastuhakku põlisrahvaste hulgas. Sellises ühiskondades on naiivne loota et valitsev eliit teenindaks põlisrahva huve.
Tekib vaid küsimus, milline saab olema uus kirikukord kuhu me suundume ? Kaasaegse kirikukorraks (usundiks) on kujunenud internet. Evangeeliumiks on Google otsingumootor ja kirikuõpetaja rolli täidavad tarkvarainsenerid. Nende loodud omavalitsusliit asub Facebook-is ja mida aeg edasi seda keerulisem on neid väikeriikides kehtivale riigikorrale allutada. See põlvkond nimetab ennast juba täna globaalseks põlvkonnaks. Saamata ilmselt täpselt aru et see tähendab sisuliselt enda esivanemate kultuuripärandi prügikasti viskamist. Pühakirjatekste leidub selles usundis külluses ja selles osas pole vanematel usunditest vastast ja see tekitab kadedust. Virtuaalne keskkond võimaldab tavakodanikele ligipääsu maksuparadiisidele nagu see on senimaani kättesaadav olnud vaid suurkorporatsioonidele ja see lahustab praeguse võimueliidi jalgealust ning võimaldab kehtiva võimu vereringeks olevastest maksudest kõrvale hiilimist. See usund on kergemini tarbitav kui pragune ja pidevalt uuenev. Ta loob igale osalejale mulje te just tema kujundab maailma ja suhestub seeläbi maailmaga. Juba praegu kujundab see kaasaegne ususekt edukaid kokkutulekuid kus igaüks saab enda altariikooni läppari näol võrgupeole kaasa võtta et ühispalvustest osa võtta.