Eestis on kombeks Gorbatšovi alkoholipoliitika üle ironiseerida, justkui oleks see ebaõnnestunud. Objektiivsete näitajate järgi see nii pole, kirjutab psühhiaater Airi Värnik.

Sotsiaalministeeriumi äsjailmunud rohelise raamatuga seoses on paslik meenutada Gorbatšovi alkoholipoliitikat, mis tabas ka meie maad ja millest on möödunud üks inimpõlv. See oli unikaalne naturaalne eksperiment ligi 300 miljoni inimesega riigis, läbi viidud sovetliku rangusega. Kell kukkus



1. juunil 1985, mil kehtestati alkoholismi ja alkoholi kuritarvitamise vastased riiklikud meetmed perestroika olulise osana, et parandada tööviljakust, elanike tervist ja sotsiaalset kliimat. Riigis oli varem mahitatud alkoholi tarbimist kui hõlpraha teenimise võimalust, millel püsis majandus, kuid ka sellepärast, et auru all inimesed ei mõtle kainelt, ei tegutse sihikindlalt ning riigil pole muret inimeste vaba aja veetmise asjus.

Kasutusele võetud meetmed olid väga ranged. Isiklik vastutus poliitilise otsuse täitmise eest pandi kõigi astmete juhtidele. Miilitsa ülesanne oli joobetunnustega inimeste jahtimine avalikes kohtades ja nende paigutamine kainestusmajja, mille eest tuli maksta kopsakat teenustasu. Juhtunust teatati kainestusmajas viibinu töökohta. Pärast kolme sellist karistust oli õigus inimene töölt vallandada. Vallandada võis ka tööl joobetunnustega viibimise eest. Isegi riiklikel vastuvõttudel ei olnud lubatud pakkuda tavapärast klaasi vahuveini.

Alkoholipoliitika nägi ette alkoholitootmise järsu vähendamise. Suleti viinavabrikuid ja isegi raiuti maha viinamarjaistandikke. Alkoholi müüdi talongide alusel. Norm oli pool liitrit viina täiskasvanule kuus. Juubelite puhul suurendati normi vastava dokumendi ettenäitamisel. Kodune alkoholi valmistamine oli kriminaalkuritegu. Alkoholi tootmine oli ennegi riigi monopol, nõnda oli lihtne tõsta hinda, mida tehtigi.

NSVLis, ka Eestis olid spetsiaalsed asutused – töö ja ravi kolooniad. Sinna võidi saata kohtu poolt kaheaastase tähtajaga, kui isik oli alkoholi tõttu töölt vallandatud, kui ta oli alkoholismi diagnoosiga töötu või kui ta häiris oma käitumisega oma perekonda või naabreid, seda juhul, kui ta keeldus vabatahtlikust alkoholismiravist.

Leebe alkoholismivastane poliitika oli alanud juba Antropovi ajal 1982. aastal, mis tõhustas vastavat ravi psühhiaatriahaiglates ja lausa nõudis arstidelt avaliku alkoholismivastase propaganda läbiviimist. Allakirjutanu vedas televisioonis kahe aasta jooksul saatesarja «Viinakatk», ja tegi seda südamest. Kui oled psühhiaatrina töötanud, siis tead, mis alkoholi liigtarbimine võib inimesega teha. Kurb on see, et veel ei osata määrata, mis on «liig». See on erinevatel inimestel erinev. Ühed on sõltuvusele altid, teised võivad juua ilma, et alkoholism nii kergesti külge hakkaks. Kuid asi pole ainult alkoholismis, ka ühekordne joove võib teatud asjaoludel joojale endale või ümbritsevatele isegi eluohtlikuks saada.

Milliseid muutusi range alkoholipoliitika kaasa tõi? Eestis on kombeks neil, kes seda aega veel mäletavad, ironiseerida selles mõttes, nagu oleks asi ebaõnnestunud. Objektiivsete näitajate järgi – kaugel sellest. Mujal maades ahmiti ahnelt (pean silma teaduskirjandust, allakirjutanulgi doktoritöö sel teemal Stockholmis kaitstud) sellise grandioosse eksperimendi tulemusi – läbi viidud räige rangusega tohutu inimhulga peal. Kus mujal seda oleks olnud võimalik teha!

Eestis langes absoluutse alkoholi tarbimine 1984.–1988. aastani 11,6-lt 6,2-le inimese kohta aastas, s.o 53 protsenti. Langus oli kõikides liiduvabariikides vahemikus 32–52 protsenti. Ametliku statistika järgi olid suurimad joojad Baltimaades ja Vene­maal.

Gorbatšovi alkoholireform päästis enneaegsest surmast kümneid tuhandeid inimesi. Mõned ka hukkusid seetõttu – mitteametlikel andmetel suri kartserites ohvitsere, kellel alkohol oli ainevahetusse sedavõrd sisse lülitunud, et elu alkoholita ei osutunud võimalikuks. Juuresolevalt jooniselt saab aimu alkoholiga eriti seotud surmade esinemise soodsatest muutustest seoses alkoholipiiranguga.

Arvutused selle baasilt, mitu liitrit etanooli aastas elaniku kohta tarbitakse, näitasid, et 50 protsenti meeste suitsiide ja 27 protsenti naiste suitsiide oli seotud tarbitud etanooli hulgaga. Pisut spekulatiivsete arvutuste järgi väheneb suitsiidide arv viis protsenti, kui alkoholi tarbimine väheneb ühe liitri võrra. Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo lahanguprotokollide alusel selgitasime alkoholi kontsentratsiooni suitsiidi teinute veres surma hetkel aastatel 1981–1992, s.o range alkoholipoliitika eel, ajal ja järel. Alkoholipiirangu perioodil langes suitsiidikordaja 41 protsenti just nende arvelt, kelle veres oli alkoholi, samas ei toimunud muutusi kainena tehtud suitsiidide tasemes.

Need on vaid mõned põgusad näited alkoholipiirangu tulemustest. NSVL lagunes, Gorbatšov tõugati võimult ja me ei saa teada, millised kaugtulemused oleksid olnud. Ei ole mõõdetud ka seda, kui frustreeriv oli see inimestele psühholoogiliselt. Muidugi ei saa kõiki soodsaid muutusi alkoholipiirangu arvele panna, sest see oli ka eufooriline aeg seoses lootustega poliitilises kliimas, oli Hirvepargi ja öölaulupidude aeg.

Airi Värnik on Tallinna Ülikooli professor ning Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja.

Eestlased Eestis

TRENDING