Kui Eesti Vabariigi Riigikogu uuest koosseisust nüüd juba tervelt kaheteistkümne liikme emakeel pole eesti keel, pole valimistulemustega erilist põhjust rahul olla. Sellest pole veel räägitud, kui palju on nende 101 hulgas lähimineviku kommunismiehitajaid (komparteilasi) ning samuti ei imestaks minusugune üldse, kui näiteks Yana Toom upitataks Eesti Vabariigi järgmiseks välisministriks või Maire Aunastest saaks kaitseminister (ilma naljata - meie senistest kaitseministritest pole vist ükski isegi sõjaväeteenistust läbi teinud!). Äsja kuulsin TVst, et Urmas Paet on valmis Europarlamendist ära tulema tingimusel, kui talle Eestis (ükskõik missuguse) ministri kohta pakutaks jne.
Lootust annab kahe uue erakonna pääsemine Riigikokku, mis senise stagnatsiooni asemel võib tuua värskendust. Kuid pole tõenäoline, et mõni nende viieteistkümne hulgast, näiteks Henn Põlluaas (Eesti-Vene uue piirilepingu tuntud vastane) seal mingit mõju suudaks avaldada.
Kuni praeguses Eesti Vabariigis desovetiseerimist, dekoloniseerimist ja derussifitseerimist ikka veel pole olnud ning arvestades seda, mis toimub tänapäeva Venemaal ja kuhu meie idanaaber tüürib – pean üpris tõenäoliseks, et 1939.-1940. a. sündmused võivad Eestis korduda. Vajalikud inimesed, kes siit ka nüüd Moskvasse sõidaksid "asju korraldama", kindlasti leitakse!
Edaspidiseks ikkagi parimat lootes ja tervitades,
Mart Niklus