Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäigu” kaks osa ilmusid varsti pärast Esimese maailmasõja lõppu. Oma teostes võrdleb autor inimühiskondi taimede ja loomadega. Nad sünnivad, kasvavad, täiskasvanult on tugevad ja ettevõtlikud, kuid aastate möödumisega jäävad nõrgemaks ja lõpuks surevad. Esimeses maailmasõjas langenud ligi kümme miljonit sõdurit jätsid oma rahvaste demograafia püramiididesse tugevad moonutused, sest palju lapsi jäi sündimata, kuna paljudel sünnituseas naistel puudusid partnerid perekonna loomiseks.

Samasugused jäljed jättis ka Teine maailmasõda, kuid pärast selle lõppu tekkis Põhja-Ameerikas suur sündide laine. Oli psühholoogiline vajadus taastada surma hävitustööd. Ka Euroopas ei tekkinud demograafilist kriisi, vaid puudujäänud elanikke asendati immigrantidega. Saksamaale immigreerus näiteks palju türklasi. Nõukogude Liidus aitasid kaukaasia vabariigid suure sündivusega sõja kaotusi korvata.

Usu allakäik ja sellega kaasuv paljude perekondade lagunemine hakkas Euroopas ikka rohkem maad võtma. See mõjus sündivusele negatiivselt. Heaoluühiskonna sissetoomine, mis laste sünnitamise majandusliku vajaduse kaotas ja sünnikontrolli vahendite areng, vähendas veelgi sündivust, sest riik hoolitseb oma vanurieas kodanike eest pensionide ja tervishoiu kindlustustega ja mitte lapsed.
Immigrandid Euroopasse islamimaadest aitasid sündivust mõnda aega säilitada rahva taastootmise tasemel, naistel oli keskmiselt rohkem kui 2.1 last iga naise kohta, kuid tänaseks on sündivus Euroopa maades langenud alla selle piiri ja Euroopa keskmine on kusagil 1.5 lapse piirides.

Praeguse sündivuse juures on selle sajandi lõpuks Venemaa ja Kreeka rahvastik langenud 53%, Saksamaa 46%, Itaalia 39 %. Eesti projektsioon sajandi lõpuks on 38% langus. 50% langus tähendab seda, et sajandi lõpuks on sel maal rohkem 60-aastaseid ja vanemaid inimesi kui alla 60 vanuseid! Sellise demograafilise olukorra juures on vältimatu, et töötava ja pensioniealise vanusegrupi vahel suured pinged tekivad.

Pinged tekivad mitte ainult vanusegruppide vahel, vaid ka ühiskonna eelistatud, nagu hästitasutud avalike ametiühingute liikmete ja vähem eelistatud erasektori töötajate gruppide vahel. Kreeka on seda juba kujukalt näidanud. Maikuus aastal 2010 kolm pangatöölist said Ateenas surma, kui valitsusevastane märatsev rahvahulk pani põlema nende pangahoone ja takistas päästemeeskondi tuld kustutamast! Märatsejad ei olnud mitte puudustkannatavad inimesed, vaid valitsuse töötajad, kellele oli väljakaubeldud 14 kuu tasu 12 kuu töötamise eest ja kellelt see kahe ekstra kuu eelis ära võeti! Kreeka president hoiatas oma rahvast kodusõja puhkemise eest.

Euroopa riigid on juba kaua aega elanud üle oma sissetulekute piiride, mille tagajärjel peaaegu kõigil on suured võlad, millede tasumine on veeretatud järgmiste ja mitte veel sündinud generatsioonide kaela. Allpool mõned näited aastast 2009. Võla suurus on toodud protsendina riigi sisemajanduse koguproduktist – SKP-st. Itaalia 115.2%, Kreeka 113.4%, Prantsusmaa 77.5%, Saksamaa 72.1%, Inglismaa 68.1%, Hispaania 53.2%, Eesti 7.2%.

Need on ametlikud laenatud summad. Sinna tuleb veel lisada mitmesugused rahastamata pensionide ja tervishoiu kulud. Eesti väärib kiitust oma madala võlgnevusega.

Euroopa seisab tõsiste probleemide lävel. Nende lahendamiseks on vaja erakordset poliitilist julgust rahva juhtidelt ja küpsust rahvalt eneselt, sest tuleb ju hääletada oma hüvituste ja heaolu vähendamise poolt. Potentsiaal probleemide vägivaldseks lahendamiseks on suur.

Arvamus

TRENDING