Sirje Kiin
Aasta lõpul tekitas Eestis elevust semiootik Valdur Mikita essee „Mikroetnos“ (Sirp 12.12.2014), kus ta fantaseeris taas muhedasti Eesti erilisuse teemal, tehes seda niisama lennukalt nagu mullu kolme kultuuripreemiaga pärjatud esseeraamatus „Lingvistiline mets“ ( 2013). Mikita mõttelennud lähtuvad küll erinevate alade teadusfaktidest, ent ta sünteesib ja põimib need läbi rahvakultuuri elementide ja mütoloogiliste uskumustega. Mikita vaimuvägi ammutab oma jõu eeskätt eesti loodusest, meie rahva ürgsest paiksusest ehk vägevast kohavaimust.
Tõsimeelsed teadusloolased ehmuvad ja vaidlevad Mikita lennukate järeldustega samal moel, nagu kritiseerisid tõsiajaloolased vanasti Lennart Meri hulljulget „Hõbevalget“ (1976) ja hüpoteetilist „Hõbevalgemat“ (1984). Huumorimeelsed lugejad vaimustuvad Mikita haruldaselt positiivsest, eestlust kosmoseni kandvast sõnumist. Laenates kapsapea kujundi Juri Lotmanilt, näeb Mikita eesti kultuuri otsekui kapsapead, millele kasvavad pidevalt peale uued lehekihid, kuid mis samas säilitab oma arhetüüpsed muistsed kihid. Me suudame säilitada korraga ürgvana, mis mujal unustet, kuid samas olla uuele avatud. Nimelt seda muistse ja modernse samaaegset koostoimet, kõigi ajakihtide endas säilitamise ning sünteesimise võimet peab Mikita eesti kultuuri ainulaadseks rikkuseks.
Kuidas jääda originaalse rahvuskultuurina ellu 21. sajandi erakordselt avatud ja mõjutuulises maailmas? See on eksistentsiaalne küsimuste küsimus, millele vaid vähestel rahvastel on olemas positiivne vastus. Mikita veendumuse kohaselt võib üks võimalik vastus olla tõenäoliselt olemas ainult meil, eestlastel: „Eesti kultuuri kestmise pandiks on oskus hoida habrast tasakaalu oma ja võõra vahel. Eesti kultuuri on alati iseloomustanud suur adaptatsioonivõime, mille ajaloolised juured on varjul lihtsas tõsiasjas, et siia on kogu aeg loobitud üsna korratult nii võõraid sõnu, võõraid savipotte kui võõraid geene. Lihtsalt öeldes on ka Eesti riigi kõige olulisem ülesanne hoolt kanda selle eest, et selle kultuuri põhiparadoksi lahendamiseks sajandite jooksul välja kujunenud maagiline tasakaal ei häviks.“
Kutsusime Valdur Mikita järgmise aasta augustis Kotkajärve Metsaülikooli pealektoriks. Ootan põnevusega, kuidas põhjendab eestluse eestkostja teispool maakera, Muskoka maakonna ürgmetsas, Kanada põliselanike – indiaanlaste põlismaadel, soomelikel graniitkaljudel, Kanada kauride ja vöötoravate keskel, eestilike sõnajalgade vahel meie kohavaimu erilisust. Olen täiesti kindel, et Valdur saab selle vaimutrikiga veenvalt hakkama ka seal, nii nagu sai mõni suvi tagasi Kotkajärve metsas üpris sarnase imega hakkama meie armastatud loodus- ja linnutundjamees Fred Jüssi. Ennevanasti kutsuti neid muistse nimega nõiad või šamaanid, külatargad või lihtsalt teadjamehed. Ka kaasaegsete teadjameeste vägi seisneb nende võimes panna rahvas enda ümber tundma ja uskuma iseenda sisemisse jõusse.
Teame, et kriisiolukorras võib inimese jõud ootamatult mitmekordistuda, tundub, et see võime on olemas ka rahval tervikuna. Eesti rahvas paiskab endast praegu välja erakordselt suurt inim- ja kultuurienergiat, suuremat kui kunagi varem ajaloos, palju vägevamat kui võiks eeldada meie rahvaarvult. See pole enam ainult eneseusu või sisenduse küsimus, selle kinnituseks on statistikalembesed rahvaste panuse võrdlejad välja mõelnud isegi sellise objektiivsusele pürgiva mõõdupuu nagu heade riikide indeksi:
http://www.goodcountry.org/ove...Simon Anholti ja Robert Goversi koostatud «Hea riigi indeks» näitab erinevatele (enamasti aastast 2010) statistilistele andmetele tuginedes, mil määral panustavad erinevad riigid maailma hüvanguks. Pingeritta seatud võrdlustabel on esitatud järgmises kuues valdkonnas: teadus ja tehnoloogia, kultuur, rahvusvaheline rahu ja julgeolek, maailmakord, planeet ja kliima, rikkus ja võrdsus, tervis ja heaolu. Eesti panus on parim kultuuris, kus oleme ülikõrgel kuuendal kohal, tervise ja heaolu poolest oleme 21. kohal, teaduse ja tehnoloogia alal 31sed, planeedi ning kliima ja rikkuse ning võrdsuse alal kummaski valdkonnas 66ndad, maailmakorda on meie panust hinnatud 80. koha vääriliseks. Kehvaks on hinnatud meie panust rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisse, jääme 107. kohale 125 riigi võrdluses.
Hea riigi indeks erineb paljudest teistest võrdlusindeksitest selle poolest, et siin ei mõõdeta mitte seda, mis tulemusi on riigid saavutanud enda rahva jaoks a la rahvuslik koguprodukt, vaid kuidas nad aitavad teisi. Heade riikide indeks paistab olevat üleüldise humanismi, heategevuse ja lahkuse mõõdupuu, ehkki just neid asju on raskeim usaldusväärselt mõõta, mistap esitatud indeksi erinevad lähteandmed ja metoodika tekitavad hulgaliselt küsitavusi. Aga teatud hääduse allikad suudab antud indeks maailmas ehk siiski kätte näidata.
Mikita peab Eesti kultuurilist panust lausa hämmastavaks: „Eesti on maailmakultuuri panustamises 6. kohal. Kultuurilist panust arvestades kuulub Eesti selle mõõdiku järgi maailmakultuuri absoluutsesse tippu.“ Mind ei hämmasta eesti kultuuri nii kõrge rahvusvaheline panus sugugi - olles elanud oma elust kümme aastat Soomes ja kümme aastat USAs, tajun iga kord, kui taas Eestis elan ja olen, kui intensiivne, rikas ja mitmekesine on eesti kultuurielu, kuivõrd endastmõistetavaks peame meie, eestlased oma osalust igapäevases kultuurielus ja kui tihti kogeme-kuuleme-loeme oma heliloojate, dirigentide, orkestrite ja kooride, kunstnike, filmiloojate, lauljate tiivustavast edust ja tähelennust laias maailmas. Eesti kultuur kiirgab maailma tõepoolest erakordselt tugevalt, sest me oleme kultuuriline suurriik.
Eestlaste kirjanduslik läbimurre rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti on küll võtnud pisut kauem aega 14-käänulise keelebarjääri tõttu, aga seegi ime on meil sel sajandil korduvalt õnnestunud, meenutagem kasvõi mõnd viimaste aastate suursaavutust. - Kalevipoja jõudmine inglise keelde (Kalevipoeg on nüüdseks täistekstina ilmunud 13 keeles). Juhan Liivi jõudmine soome ja hispaania keelde (varem on Liivi luuletõlkeraamatud ilmujud vene, esperanto ja inglise keeles). Kristiina Ehini lausa mituteist ingliskeelset, briti auhindadega pärjatud luuleraamatut tänu kongeniaalsele tõlkijale Ilmar Lehtperele. Thomas Salumetsa ingliskeelne, Kanadas ilmunud sügav psühhoanalüütiline biograafia Jaan Kaplinskist, mis tõstab eesti luuletaja maailma mastaabis eriliseks mõtlejaks ja sõnamaagiks. Elin Toona-Gotschalki autobiograafiline, dramaatiline teos „Into Exile“, mis kuulutati mullu ajakirja The Economist poolt üheks 2013. aasta parimaks raamatuks. Indrek Hargla põnevate keskaja kriminullide jätkuv edukäik maailma raamatumessidel. Soome-eesti päritolu kirjaniku Sofi Oksaneni rahvusvahelisest menust rääkimata: peetagu Sofit pealegi kirjutamiskeele poolest soome kirjanikuks, ajalooaine ja poliitilise sõnumi poolest on ta ikka üks paremaid kultuurisaadikuid, keda meil on õnnestunud laia maailma saada ja saata.
Pangem tähele, et heade riikide üldist panust kiitvas esikümnes on valdavalt Euroopa väikeriigid: Iirimaa, Soome, Šveits, Holland, Uus-Meremaa, Rootsi, Suur-Britannia, Norra, Taani, Belgia. Eesti on 125 riigi hulgas esimeses neljandikus ehk tublil 34. kohal, aga mis veel parem - oleme põhjas ja läänes ümbritsetud naabritest, kes on heade riikide esikümnes, st nad kiirgavad potentsiaalselt oma häädust ka meie pääle. Võrdluseks vaatame korraks ka lõunasse ja itta: Läti on heade riikide indeksis 83., Leedu 69., Venemaa 95., Ukraina 99. kohal. Mõistagi ei saa üks ennast kaitsev, sõdiv riik endast samal ajal kuigi palju teistele anda.
Tulevikus võiksime suunata oma võimsa kultuuriväe rohkem lõunasse ja itta, et muuta maailm meie ümber tervikuna turvalisemaks, paremaks paigaks.
