18. oktoobril 1907 lõpetas oma töö Haagi teine rahukonverents. Leidmaks eellugu selle ajaloolisele taustale, tuleb minna 17. sajandisse, kui Euroopas hakati üha enam rääkima jõudude tasakaalust rahvusvahelistes suhetes, mille eesmärgiks oli vältida ühe riigi või riikide grupi hegemooniat. Sel eesmärgil püüdsid riigid moodustada liite ja koalitsioone. Jõudude tasakaalu abil loodeti muidugi säilitada-tugevdada oma julgeolekut. Eriti oli sellisest „mängust“ huvitatud Suurbritannia.

18. saj. osales sellistes kombinatsioonides jõudude tasakaalu nimel Euroopas veel kuni paarkümmend riiki. 18 saj. lõpul ja 19. saj. algul, Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal, kui Prantsusmaa oli allutamas endale kogu Euroopat, ähvardas see jõudude tasakaalu mäng asenduda ühe riigi hegemooniaga. 1815. a., pärast Viini kongressi osales jõudude tasakaalus juba vähem riike – Austria, Prantsusmaa, Preisi, Suurbritannia ja Venemaa.

19. sajandi teine pool – patsifism ja reaalpoliitika

19. saj. teisel poolel ja 20. saj. alul käivitus maailmas patsifistlik liikumine, mis hakkas mõjutama üha enam ka riikide ja nende valitsejate käitumist, nii et viimased ei saanud enam sõjavastastest mööda vaadata. Sellesse perioodi mahuvad mitmed sõjavastaste maailmaüritused, aga samuti ehk uskumatunagi tunduv koostöö dünamiidi leiutaja A. Nobeli, terasemagnaadi Andrew Carnegie, USA presidendi Theodore Rooseveltiga ja teistega.

Maailma jaoks maksimalistlikult kõlavad ideed leidsid ühiskonnas vastukaja, kuigi peaaegu kõik mõistsid nende teostamatust. Sotsiaalse peataoleku hetked ei üllata tegelikult ajaloolast, kes on tuttav analoogiliste minevikunähtustega ka varasematest perioodidest. Prof. Juri Lotmani sõnul on negatiivsed hinnangud möödunud ajajärkudele ilmses ülekaalus piisavalt selgesti formuleeritud tulevikuprogrammide ees. Selles olukorras muutub eriti tähtsaks reaalsete alternatiivide hoolikas vaagimine ja läbimõeldud hindamine. Edasine ajalooprotsess võtab vältimatult massiauditooriumi pärast peetava võitluse ilme. Selles heitluses saavutataval võidul võib olla üldrahvalik või isegi ülemaailmne tähendus.

Haagi rahukonverents 1907

Esimene Haagi rahukonverents toimus 1899. a. suvel Huisten Bosch’i villas; teine 1907.a. juulist kuni oktoobrini Haagi rüütelkonna saali uhkes hoones. Kutsed saatis laiali Hollandi kuninganna Wilhelmina isiklikult, kuid oluliseks peeti USA presidendi T. Roosevelti ja Vene keisri Nikolai II kutset foorumile, mille tulemusena saabusid Haagi 35 riigi esindajad. Venelasi ei saanud siin mängust välja jätta, sest just nemad olid selle konverentsi nimel palju tööd teinud. Osalenud mäletasid veel 1874. a. Brüsseli konverentsi, mille oli kokku kutsunud Vene keiser Aleksander II. Venemaa esindajaks oli seal noor, tollal vaid 20-ndates eluaastates diplomaat ja rahvusvahelise õiguse eriteadlane Friedrich Fromhold (Fjodor Fjodorovitsh) Martens. Martens pakkus välja konventsiooni projekti, mis määranuks sõjaliste konfliktide lahendamisele mingid üldised õiguslikud raamid.
Selleks ajaks oli 10 aastat möödunud 1864. a. Genfi konventsioonist, mis oli pannud aluse nii rahvusvahelisele Punasele Ristile kui tõstnud rahvusvahelise õiguse reguleerimise objektiks sõjast osavõtvate riikide kohustuse hoolitseda haavatud sõdurite eest. Nüüd taheti minna edasi. Martensi ideeks oli kujundada rahvusvahelise õigusega reguleeritavad sõjapidamise reeglid ja tavad. Tema ideed kuulati, kuid riigid ei tõtanud seda ratifitseerima. Vahepeal kaasati sellesse ka Genfis asuv Rahvusvahelise Õiguse Instituut, kes andis 1880. a. välja nn Oxfordi manuaali. Venemaa vaatas väga loorusrikkalt Haagi esimesele rahukonverentsile, mis kutsuti kokku keiser Nikolai II initsiatiivil ja mille avapäevaks oli valitud 18. mai, keisri sünnipäev. Oli lootus, et 29 riigi esindajad jõuavad kokkuleppele nii relvastuse vähendamise kui alalise vahekohtu loomise osas, mis hakanuks tegelema relvastatud konfliktide rahumeelse lahendamisega.

Et rahvusvahelistes suhetes on vaja kannatlikkust, seda mõistis ka Martens, kellel oli võimalus oma 1874. a. alustatud tööd jätkata, eriti sõjapidamise reeglite väljatöötamisel. Haagi esimene rahukonverents oli vahe-etapp teiseks rahukonverentsiks (1907) ja rahvusvaheline üldsus kavatses seda probleemi edasi arutada 1915. aastale planeeritud Haagi kolmandal rahukonverentsil, kuid I maailmasõja tõttu jäi viimane ära. Nii mõnegi rahukonverentsi võtmeisiku aeg sai ümber, k.a. eestlaste suurima juristi F. F. Martensi (1845-1909) oma.

Haagi kokkulepped ja Martensi klausel

Haagi kokkulepete all tuleb mõista tervet rida konventsioone ja lisaprotokolle. Juba 1899. a. lepiti kokku sõja tavasid määratleva konventsiooni vastuvõtmises, mis, vaatamata 20. saj. sõdade suurele julmusele, muutis mõnevõrra sõtta kaasatud isikute olukorra selgemaks ja kaitstumaks. Rahvusvahelise kokkuleppega otsustati luua Alaline Vahekohus, mis on vanim rahvusvahelisi vaidlusi lahendav institutsioon. Pärast II maailmasõda lisandus veel ÜRO poolt loodud Rahvusvaheline kohus, mis on leidnud peavarju Haagi rahupalees. Arthur Eyffingeri väitel oli rahupalee ehituseks raha leidmisel miljardär A. Carnegielt määravaiks Martensi diplomaadivõimed.

Ilma Haagi konverentside otsusteta poleks ilmselt ka Rooma statuuti ega 2003. a. tööd alustanud Rahvusvahelist kriminaalkohut, mis on rajatud ühe riigi piire ületavate kuritegude tarbeks. II maailmasõja järel pidasid võitjad riigid kohtuprotsesse sõjakurjategijate üle Nürnbergis ja Tokyos. Ka Helsingis peetud sõjakuritegude teemalistes protsessides kaaluti sõja ajal toimepandut Haagi 1899 ja 1907.a. konventsioonide alusel. Uuemal ajal on lisandunud ad hoc tribunalid ÜRO initsiatiivil ka Rwandas ja Jugoslaavias juhtunu selgitamiseks, kuid lõpuks jõuti ka vastava institutsiooni loomiseni. Kogu Haagi konventsioonide filosoofilise aluse rajab aga nn Martensi klausel, mille F. F. Martens formuleeris küll 1899.a. konventsiooni selgituseks, kuid mida hiljem on korduvalt kasutatud ka teiste konventsioonide sissejuhatustes. Martensi klausli tõlkis oma õpilastele prof Ants Piip 1927. a. eesti keelde nii: „Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elanikud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja võimupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tabadest (tänapäeval ütleme tavadest – P. J.), humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest.“ Martensi klausel sai preambulaks nii 1899 kui 1907. a. Haagi konventsioonidele, samuti 1949.a. Genfi kokkuleppele, selle 1977. a. lisaprotokollile jne. Isegi Maailma Looduskaitseorganisatsioon (IUCN) on oma 2000. a. Ammanis vastu võetud loodushoiu miinimumstandardi preambulaks laenanud Martensi klausli. (Järgneb)

Märkmed: