Ukraina valimiste eelvaade Andres Herkel 2012-10-27
Üks arvukaid küsitlusi Ukraina parlamendivalimiste eel tõi päevavalgele alasti tõe. Nimelt usub suurem osa inimesi sel maal, et valijatele häälte eest kingituste tegemine on täitsa normaalne praktika, millel pole korruptsiooniga mingit pistmist.
Loomulikult, piir nn. valimisnänni jagamise ja reaalse häälteostu vahel võib tihtigi olla hägus. Kandidaadi nimega pastapliiats ei kohusta veel tema poolt hääletama. Aga Ukrainas on rahalised panused igatahes suured ja Kiievis kõneldakse avalikult, et ühe hääle hind kõigub kusagil 40-50 euro kandis. Inimeste vaesus annab selleks võimaluse. Siit ka retooriline küsimus, mille üks analüütik püstitas: mis on õieti hullem, kas see, et parteid ostavad hääli või hoopis see, et inimesed peavad oma hääle müümist normaalseks?
Veel suurem kurioosum, mis Ukraina tegelikkust masendaval moel iseloomustab, on see, kuidas toimib „ajakirjandusvabadus“. Nimelt kinnitatakse meile, et paljudes toimetustes on tavaks saanud maksta ajakirjanikele ümbrikutes lisapalka selle eest, kui on täidetud poliitikute või ärimeeste tellimusi – kirjutatud kellestki positiivne, kaunistav lugu. Jah, just nii, PR-firmade soolapuhujaid pole vahelüliks vaja, soodne meediakate ostetakse otse toimetuselt!
Selgituseks peab ütlema, et ega Ukraina ajakirjandus ei toimi selliste reeglite järgi nagu vabas maailmas. Ajakirjandusväljaanne pole meediaettevõte selle sõna meil tuntud tähenduses. Pigem on ta mõjuvõimu vahend, millesse üks või teine oligarh on valmis sihiteadlikult investeerima. Katsed edastada objektiivset infot võivad lõppeda maksuameti sekkumise ja pankrotiga. Ajakirjandus on justkui millegi muu jaoks. See on kas mõjutusvahend või mõjuvõimu müümise vahend. Niisugustes oludes ei toimi ka vaba reklaamiturg ja see teeb väljaanded veel enam huvidest sõltuvaiks.
Aga selline on Ukraina ühiskond, teda iseloomustab oligarhiline struktuur ja tugevad klannisidemed. Ja klannid on klannid, nad ei jagune tingimata lääne- või venemeelseteks. Ukraina geopoliitiline kaal ja küsimus, kas lõpuks kaldutakse ida või lääne suunas, on küll tohutult tähtis, kuid võimuvõitluses võivad rolli mängida hoopis proosalisemad huvid.
Jah, opositsioonist võib oodata suuremat läänemeelsust. Ja võimupartei käsutuses on palju rohkem hoobasid valimistulemuse enda kasuks kallutamiseks. Nõnda on Regioonide Partei suurel määral kontrolli alla võtnud valimiskomisjonid. Tõmošenko on küll ka selles kampaanias
Batkivštšina vapiloom, aga ta on vangis, täpsemalt öeldes poliitvangis.
Kõik mainitu räägib selle kasuks, et nõrgemale poolele tuleb kaasa tunda. Selles on tõetera ja ka juhul kui välisvaatleja ei tohi valida poolt, peab ta siiski kaitsma selle poole õigusi, kellele liiga tehakse. Samas ei olnud Julia Tõmošenko peaministrina ka ise kuigi tõhus selleks, et äris ja poliitikas ausad mängureeglid kehtestada.
Ukraina poliitikal on olnud ühesugused hädad ja veidrused, see pole alati sõltunud sellest, kes on parasjagu võimul. Ometi on Ukrainal nende valimiste näol kasutada võimalus astuda samm parema poliitilise kultuuri suunas. Seda juhul, kui suurt pettust ja manipulatsiooni ei ole ning eriti juhul, kui Tõmošenko ja Lutsenko pärast valimisi vanglaväravast välja pääsevad. Ühtaegu avaks see ukse märksa paremateks suheteks Läänega.
(
www.herkel.net )
