Eesti Vabaõhumuuseumis Tallinnas oli jaanilaupäeva õhtul palju teha. Erinevates taludes, suurel ja metsaküllasel territooriumil korraldati eri ajastute jaanipidustusi: külaväljakul oli
tsaariaegne olemine, kus tantsisid, laulsid ja mängisid tolleaegseid lugusid ansambel Leigarid, Kerase küüni juures
eestiaegne võidupüha aktus ja jaanipidu vanade armastatud rahvalike laulude ja mängudega, Rusi talu lähedal
nõukogudeaegne jaanilaupäev kohale sõitnud autolavka ehk bussiga, millest müüdi toidu ja joogikraami ning mereäärsel kiigeplatsil jaanilaupäev
täna. Seal mängisid keskööni tantsuks ansambel Kukerpillid ja südaöösel lõppes pidu traditsioonilise Koidu ja Hämariku kohtumisega, kes kahekesi paadiga merele sõudsid.
Maitsvaid koduseid, rahvuslikke roogasid pakkus Kolu kõrts. Kõrtsi eest hobupeatusest alustasid sõiduringi kolm hobuvankrit, mille ees traavijad tundusid tol õhtul selgelt aru saavat, kui tähtis ja lugupeetud on nende ülesanne.
Ilm oli kaunis ja õnneks oli nädalatepikkust kuiva- ja soojalainet murdnud eelneva ööpäeva vihm. Vaid paar päeva enne jaani oli seoses äärmiselt suure tuleohuga ja kümnete metsa- ja rabapõlengutega üle Eesti kehtestatud riigimetsades, puhkealadel ja Tallinna piirkonnas tuletegemiskeeld. Kõige laiaulatuslikumat, Harjumaal Kuusalu-Mähuste metsas möllanud tulekahju kustutati kogu jaanipäevaeelse nädala, kuid vastupidiselt hirmudele on punane kukk pühadejärgselt senini uudistest jäljetult kadunud.
