Euroopa Liit sai oma alguse pärast Teist maailmasõda. Kaks maailmasõda olid põhjalikult laastanud Euroopat 20 saj I poolel ja põlisvaenlaste, Prantsusmaa ja Saksamaa, juhtkonnad püüdsid seda tulevikus iga hinna eest vältida. Kasuliku majandusliku koostöö võimalused pakkusid selleks sobiva mooduse.

Prantsusmaa oli rikas rauamaagi ja Saksamaa söe poolest. Mõlemat vajatakse terase, moodsa tööstuse ühe põhimaterjali, tootmisel. Nii loodi Prantsusmaa ja Saksamaa vahel Söe ja Terase Liit, millega liitusid väikesed naabermaad Holland, Belgia ja Luksemburg ning Itaalia. Hiljem lisandusid teised Lääne- ja Kesk-Euroopa maad, kasvades välja Euroopa Liiduks.

Söe ja Terase Liit rajati vaba turumajanduse printsiipidele, eeskujuks ameerika mudel. Jean Monnet, Liidu arhitekt ütles alati: „Vältige bürokraatiat, juhtige, ärge käskige, eeskirjad olgu minimaalsed!“ Ta oli omal nahal kogenud ja vihkama hakanud diktaatorlikku Euroopat, kus kommunism, natsism ja fashism võistlesid omavahel, kuidas rohkem reguleerida üksikisiku igapäevast elu. Ta tunnetas, et totalitaarsed sugemed on sügavalt juurdunud kontinentaaleuroopa filosoofias ja mõttelaadis, mille olid sinna jätnud Rousseau, Hegel, Marx ja Nietzsche. Nende vastu tuli võidelda liberalismiga — mitte tänapäevasega — vaid sellega, mis on rajatud anglo-saksi individualismile.

Monneti mõttekaaslased olid Robert Schumann Prantsusmaal, Alcide de Gasperi Itaalias ja Konrad Adenauer Saksamaal. Adenauer koos oma hiilgava majandusministri Ludwig Erhardtiga lõid Saksamaa majandusime, mis oli rajatud ülimal määral vabale turumajandusele. Saksa rahvas nautis enneolematut majanduslikku taset, tööpuudus oli minimaalne. Ka teised praegused Liidu maad arenesid edukalt kuni hüljati ameerika mudel ja asendati prantsuse sotsialistliku turumajanduse mudeliga, mida iseloomustavad valitsuse sekkumine majandusse rohkete eeskirjadega ja ametiühinguid soosivad seadused. Viimase inimpõlve vältel on liigutud üha suurema bürokraatia poole.

Liidu tohutu bürokraatiaga keskvalitsus Brüsselis puistab välja üha enam eeskirju, millega tungitakse järjest rohkem tavakodaniku majanduslikku ja seltskondlikku ellu. Euroopa Liidu põhiseadus, mida prantsuse ja hollandi valijad keeldusid vastu võtmast, koosneb rohkem kui neljasajast paragrahvist. Keskmisel valijal on sellest raske aru saada. Liidu valitsuse tohutu eelarve ei ole senini revidentide poolt vastu võetud. Selle varjus lokkab korruptsioon.

Pole siis ime, et Euroopa majandus, mis 1960.-1970-ndail kasvas jõudsasti, enne kui Euroopa Liit oma alguse sai, on aeglustunud ja nüüdseks kasvu peaaegu kaotanud. Erandiks on Inglismaa, kus Margaret Thatcher ametiühingute võimu murdis ja vabaturu majandusmudel on omaks võetud. Lühikesed töötunnid ja tohutud kõrgetele tulumaksudele rajatud sotsiaalprogrammide kulud on tekitanud suure tööpuuduse, Prantsusmaal veidi üle 10% ja Saksamaal veelgi kõrgema. Nagu mäletame, tõi kõrge tööpuudus Saksamaal Hitleri võimule.

On loomulik, et pikaajaline kõrge tööpuudus tekitab inimestes depressiooni ja viha, mis väljendub erinevalt ja mida on domineeriva meedia kaudu kerge suunata. Piksevardaks on juudid ja Ameerika. Ameerika vihkamist õhutavad praegused Prantsusmaa ja Saksamaa juhid Chirac ja Schröder, arvates et sellega saab valijatelt hääli. See on traagiline, sest negatiivsetele tunnetele ei ole võimalik midagi positiivset rajada. Seda aga on hädasti vaja, et Vana-Euroopat oma ummikust välja aidata.

Madal sündivus, mis Euroopas valitseb, toob kaasa suuri probleeme. Kui selle sajandi keskpaigaks Euroopa elanikkond vananeb, nii et kolmandik elanikest on üle 65 a vanad, siis ei ole ammugi enam vajalikku tulumaksubaasi, et praeguseid uhkeid sotsiaalprogramme käigus hoida.

Sellele probleemile lisandub aastaid kehtinud vabameelne immigratsioonipoliitika, mis on Euroopasse toonud suured moslemite kogukonnad ja mida poliitilise korrektsuse nõuete kohaselt ei ole suudetud integreerida asukohamaa ühiskondadesse. Hiljutised terroriaktid Londonis on selle probleemi ilminguteks.

Ummikust pääsemiseks on vaja tagasi minna vabaturu majandusmudelile, kärpida eeskirju ja bürokraatiat, revideerida immigratsioonipoliitikat ning vabaneda poliitilise korrektsuse hullusärgist, mis takistab ühiskondlike probleemide ausat ja eelarvamusteta arutamist ja lahendamist.

Kui juba täna oleks Euroopa Liidus võimul juhte, kes ülaltoodusse usuvad, ka siis võtaks kogu olukorra muutmine aastaid või aastakümneid aega. Praegu aga ei paista isegi niimoodi mõtlevaid juhte võimu juures olevat. See on kardetav, sest kui rahulolematus kasvab, võib see plahvatada ja ühiskonda revolutsiooniliselt muuta.

Märkmed: