Ei saa kuidagi aru, kuidas ühiskonna palgalehel teenistujad, mõtlen siin nendele, kes töötavad riigisektoris, mida majandab meie kõikide maksudest kogutud panus, suudavad õigustada mõttekäiku, et neid valitseb kuidagi teine eetika kui erasektoris.

Viimastel päevadel on ajakirjandus paljastanud kahte eri olukorda, ühte Toronto koolides, teist föderaalvalitsuse tasandil, mis ilmekalt kinnitavad, et maksumaksja palgal olevad tarvitavad igat võimaliku hüvist, et enese huvides lüpsta nii palka kui vaba aega.

Esmalt Toronto algkoolidest. Kooliõpetajatele anti omal ajal haiguspäevi, arusaadavalt, haigust ei oska keegi ennetada. Koolist samuti raske puududa; õnneks on varuõpetajate süsteem olemas, grippihaigestunut on võimalik viimasel hetkel asendada. Ent õpetajate ametiühing nõudis haigepäevade laekumist – see tähendab kui kooliaasta möödus ilma haigestumiseta sai selle aasta mittetarvitatud haiguspäevi tuleviku huvides edasi lükata, aga uuel aastal anti uus norm. Samuti tingiti, et mittetarvitatud haigepäevi saaks pensionileminekul lunastada, st kasseerida nende majandusliku väärtuse. Mis on imelik, kuna see tõukab täielikult ümber põhimõtte olla toeks, kujunedes nii majanduslikuks stiimuliks.

Hariduskulud aina tõusevad, ning koolivalitsused on otsustanud tühistada haigepäevade laekumise. Kui oled olnud terve – mõtle, kui hea! – siis neid päevi ei saa enam koguda. Tulemuseks aga Toronto Stari andmetel on hetkel, enne kooliaasta lõppu, toimumas massiline haigepäevade tarvitamine, eriti haigestuvad õpetajad reedeti ja esmaspäeviti. Hmmm. Ehk on õps hoopis golfiväljakul või suvilas mõnulemas, selmet teki all aevastades ja köhides… Otsa, varuõpetajaid polevat piisavalt, et nädalalõpupalavikku põdevaid asendada. Nüüd on klassiruumides reedeti, esmaspäeviti isegi koolijuhatajad, raamatukogupidajad. Kes teadagi on sisuliselt vaid lapsehoidjad, kuna nendel ei ole tingimata haridusministeeriumi poolt määratud raamkava selge, või on ununenud.

Eeskuju õpetab. Ja nüüd Juku ja Mann õpivad, et simulant olla on kasuks. Kas nemad ka täisikka jõudes, kui nad peaksid praeguse tööturuga arvestades, mis ei näita sugugi paranemist tänu globaliseerumisele, koha leidma, haigestuvad samuti reedeti, esmaspäeviti? Kas õpetajad ometi ei saa aru, mida nad teevad? CSNY ansambel laulis kunagi „teach your children well.”

Takka veel, see kõik toimub pärast seda, kui protestina kooliõpetajate töölepingu uue seaduse vastu otsustas ametiühing klassivälistest kuid siiski osa hariduskäigu põhimõttest tegevustest loobuda. Noored jäid ilma kunstiklubidest, sporditreeningust, kooriharjutustest, paljust muust. Need on kahtelemata osa ühiskonna väärtuste kujundamisest, terve keha ja terve vaimu kasvatamisest. Kas õpetajatel ometi ei ole häbi? Eriti, kuna nad konstateerisid, et nad ei ole rahast niivõrd huvitatud kui hoopis inimõiguste kaitsmisest. Järjekordne kinnitus, et haridussüsteemis on asjad pahupidi. Eneseõigustusest on paljudel lapsevanematel kõrini.

Ja siis täna avaldas Star esiküljel uudise, et Ottawale alluvad riigitöölised puuduvad keskelt läbi 18,2 päeva aastas töölt. Seega enam kui kolm ja pool nädalat, mõnusale puhkusele otsa. Võrdluseks, erasektoris on tööltpuudumise protsent kahe ja poole korra võrra väiksem. Valitsuse esindaja olevat Starile ütelnud anonüümselt, et selliselt on võimatu produktiivset ja tasemeltegutsevat ametkonda juhtida. Erasektoris kardavad töölised, et kaotavad koha, käivad ehk isegi tõbiselt tööl; ametiühingud ja töölepingud aga lubavad riigisektoris sellist enesehuvides tegutsemist.

Sõna „entitlement” on raske eesti keelde tõlkida, kuna meil puudub selline mõiste, mis lubab teenimata eneseõigustamist, lähenemist, et ma väärin midagi, mille huvides pole lillegi liigutanud. Paraku on sellist lähenemist näha kõikjal. Noorte hulgas on see ehk arusaadav, kuna teismelised pole veel õppinud, et päris elu on karm. Keegi ei kingi sulle nutitelefoni nagu issi seda tegi, keegi teine ei maksa su autokindlustuse kinni nagu emme tegi, keegi ei kingi sulle auto, nii nagu vanaema tegi. Kuid täiskasvanute, haritud tööliste hulgas on lubamatu selline ennastteeniv lähenemine, eriti kui ollaks naabrimehe rahakotil, kel puuduvad samad hüvised, isegi pension.

Ajasin hiljuti juttu ühe Employment Ontario juures töötava ametnikuga, lootes ühele tuttavale noorukile suvetööotsingul abiks olla. Näiteks provintsiparki piletimüüjana, linnaparki aednikuna, teisisõnu, sellised suvetööd mis tingimata suuri kogemusi ei nõua, nii nagu õpilased on kaua neid leidnud. Amentik aga lausus, et tänapäeval käib kõik tutvusvõrgustiku kaudu, riigi/linna tööle pääseb vaid siis, kui onupojapoliitikat käivitada. Vestluse käigus sain ka teada, et kuigi ta töötab valitsuse ametnikuna ei ole ta valitsustööline ametiühingute määruste tõttu, seega ei saa pensionit ega ka nii häid hüviseid kui ametiühingute liikmed. Milline topelt standard.

Ei jää muud kui loota, et selline haiglane lähenemine ei mõjuta meie Juku ja Manni arengut kodaniku kohustuste ja vastutuste õpingul. Ahnuse vastu õpetab Piibel, mida mõned kooliõpetajad ja riigitöölised ilmselt pole kunagi lugenud.

Märkmed: