Eesti skautluse 95-st tegevusaastast kuulub Kotkajärve radadele 55 – tugevalt üle poole. Nendel aastatel on seal peetud nii suuri kui üksuste laagreid.

Huvitava osa möödunust moodustavad erinevad ehitised, millised nüüdseks on kahjuks kadunud. Mõni neist ehitati ühe laagri tarvis, kuid teised leidsid pikaajalist kasutust. Tänapäeva külastaja ei leia nendest enam jälgegi.

Nende haihtunud ehitiste omapäraks oli, et neid rajasid malevas tegutsenud vanaskautide pered. Esimene asus vahetult peamaja ees, lipuväljaku serval – see oli „Kalevi Leegionäride“ ehitatud skaudikaabu, mis valmis „Saare – Tuulemaa“ suurlaagriteks. Kaabu oli Kotkajärve kolmas skautide poolt püstitatud ehitis ning leidis koheselt mitmekülgset kasutamist – selle all sai vihmavarjus koosolekuid pidada; kaabu sees oli küllalt ruumi mitmele mehele magamiseks ja paraadi ajal pakkus kaabu serv head kõrget vaatluskohta. Kuid veelgi enam – silmside selle suure skaudikaabuga kinnitas, et oleme skautlaagris.

Eesti Skautide Malev Kanadas hundujuhtidel oli tavaks korraldada rahvuslikel teemadel maleva hundulaagreid, kus oli tavaliselt 50-70 osavõtjat. Nii toimus 1955. a. hundulaager „EESTI“, kus hundud mängisid Eesti Vabariiki – käibel oli Eesti kroon ja laagri väravaks piiripost sini-must-valge lasipuuga. „Muinas-Eesti“ (1956) osutus suurimaks laagriks 90 osavõtjaga; „Vapravalla“ (1957) muinas-Eesti sõdalaste kokkutulekuks, kus igal hundul oli sõjasärk, kilp, mõõk, oda ja vibu; „Leholinna“ toimus 1960., „Muinasjärve“ 1961. ja „Põhjapiiri“ 1965. aastal.

„Leholinna“ hundulaagri tarvis ehitasid „Raudhabemed“ praegusest köögist põhja poole asuvale metsakünkale püstpalkidest 10 jala kõrguse müüride, tara ja torniga muinaslinnuse. Selle laagri üheks tegevuseks oli linnuse vallutamine – hundud olid vahelduvalt kas kaitses tarandil, kust sai ründajatele „pomme“ alla kaela visata või siis ründajatena kindlust vallutamas. Pommideks ehk relvadeks olid veega täidetud õhupallid. Ägedates rünnakutes jäädi siiski viiki – ei võidetud ega kaotatud, kuid kuiva sõdalast ega juhti sellel päeval laagris küll ei olnud.

„Muinasjärve“ laagri tegevuse läbiviimiseks ehitasid „Lembitu Lelled“ Kotkajärve idasoppi vaiküla – palkidele rajati platvorm, kuhu pääses ainult paadiga põrandaluugi kaudu. Hundudele oli põnevaks ja meeldivaks seikluseks viibida üks päev ja öö vaikülas, kus sai kala püüda; püütud kala lõkkel küpsetada ning öösel „keset järve“ telgis magada. Seda põnevat tegevust harrastati aastakümneid, kuni pehkinud vaiküla polnud enam turvaline ja tuli seetõttu lammutada.

Kõik need tänaseks kadunud ehitised kerkisid ühe vanaskautide pere ettevõtmisel – nende ideede põhjal, mida nad ka ise teostasid oma käte jõul, tundes töörõõmu nende valmimisest. Olen kindel, et paljudele on nendest kadunud ehitistest jäänud meeldivad Kotkajärve mälestused.

Öeldakse, et mees ei ela ainult leivast. See oli hea leivakõrvane nii ehitajatele kui kasutajatele!

Märkmed: