Endine kaitseminister Hain Rebas suurt poliitikat enam ei tee. Ta laulab nüüd meeskooris, on aktiivne EÜS-lane ning väga harva võõrustab enda kodus ajakirjanikke. Rebase puhul ei kehti ütlus: “Aeg parandab kõik haavad.” Tema on aastate möödumisest hoolimata endise ülemuse, ekspeaminister Mart Laari peale solvunud.
Hain Rebas (69), Mart Laari esimese valitsuse kaitseminister, istub enda Göteborgi kesklinnas asuva 7. korruse hunnitu vaatega korteris elutoa nahkdiivanil. Tema selja taga seinal ripub Eerik Haameri maal. Haamerit on perekond Rebasel isegi mitu.
Tänapäeval maksab Haamer palju, aga toona, kui need rariteedid hangiti, ei teatud miljonitesse küündivatest kunstiteoste hindadest midagi. Pensionisammas, võiks investeerimislembesem lugeja arvata.
Kuigi Rebas elab tiheda liiklusega tänava ääres, loetud sammud trammide ja busside ristumispaiga Linnéplatsi vahetus läheduses, on korteris vaikne justkui asuksime keset puutumatut loodust. Eriti uhke on Hain avara rõdu üle. Sealt avaneb eksministrile vaade sisehoovi, mis meenutab Tallinna magalatest tuntud asfalteeritud või autorataste tõttu üles songitud hoovide asemel pigem botaanikaaeda või palmimaja.
Viis minutit varem on Rebas jätnud enda jalgratta sellesama tänava äärde. Siinkirjutaja küsis mitu korda üle, kas võõrustaja ei karda, et ratas omaniku teadmata sõitma läheb. “Ei, kes seda ikka varastab. Vana ratas. Kui võetakse, siis ikka uuemaid ja moodsamaid,” naeratab Rebas.
Ajame juttu köögis. Sel päeval, mai lõpus, on Göteborgis paras leitsak, üle 25 kraadi sooja. Rüüpame vett ja räägime sellest, miks Rebasel Mart Laarist ja tollest valitsusest villand sai; kas ta pole mõelnud järgida president Toomas Hendrik Ilvese üleskutset “Talendid koju!” ja Eestisse naasta. Aga mis peamine, järgmisel aastal möödub 20 aastat ühest kummalisemast kriisist, mis vastselt taasiseseisvunud Eestit 1993. aasta suvel tabas: Pullapää jäägrimässust.
Ekspressi andmetel põgenes...
Rebas oli sel ajal kaitseminister. Enam-vähem isehakanud – Rebase hinnangul – ohvitseride isepäine mürgeldamine sai talle ministriametis saatuslikuks. Tol ajal väitis Eesti ajakirjandus, et Rebas põgenes, saba jalge vahel, ja hiilis salaja Rootsi.
“Hans H. Luik lasi Kuku raadios Harri Tiidol ette lugeda, et Eesti Ekspressi andmetel on kaitseminister Hain Rebas laevaga Eestist põgenenud. – Aga kelle kuradi eest? See müüt tekitati meelega, et mulle ära teha,” märgib Rebas. Tegelikult õhtustas ta tagasiastumispäeva õhtul rahulikult Tallinnas koos Anne-Mari Hormi ja Beatrice Blombergiga, Rootsi Välispoliitika Instituudi osakonnajuhatajaga.
“Alles järgmisel hommikul lendasin tagasi pere juurde Göteborgi ja jätkasin Pullapää kriisi tõttu pooleli jäänud väga vajalikku puhkust,” lisab Rebas. Aga meediamogul Luik ja Välisministeeriumi ametnik Tiido ei ole ainukesed, kes Rebaselt verbaalselt tutistada saavad. Kuigi seltsivennad ja hiljemgi mitu korda sõbralikult koos asjatanud, peab eksminister just toonast peaministrit Mart Laari suuresti vastutavaks selles, et Pullapääl olukord nii kriitiliseks lasti minna ning talle kaitseministrina kott pähe tõmmati.
Vaikib või valetab, kui vaja
“Paraku ei saa Mart Laari alati usaldada. Kui ta peab seda poliitiliselt oluliseks, tähendab talle endale, siis ta kas vaikib või lausa valetab silmagi pilgutamata. Peaministri käitumine oli üks põhjusi, miks mul ei olnud tema valitsuses võimalik enam jätkata,” on Rebas siiani veendunud.
Kujutagem ette, võrdleb ta, et tänapäeva Kuperjanovi pataljoni ülem ühel või teisel põhjusel ei ole rahul kaitseministri otsustega. Kas peaminister Andrus Ansip võtaks ta Stenbocki hoones vastu, kaitseministrit ja Kaitsejõudude Peastaapi ka tagantjärele informeerimata? “Ettekujutamatu, eks ole? Peaminister Laar aga just sedasama tegi, võttis Toompeal laupäeval, 23. juulil 1993, vastu jäägrite mässumeelse esindaja Asso Kommeri. Misjärel Laar lendas Inglismaale, ja kindral Aleksander Einseln, resoluutse sõjaväelasena, võttis teenistuskorda jämedalt eiranud Kommeri lõkmetelt paar nupukest maha,” meenutas Rebas.
“Kommer olla Laariga arutanud erinevaid praktilisi küsimusi, ei kujuta küll ette milliseid. Aga see, et peaminister üldse võttis vastu opositsioonilise ohvitseri, oli minu jaoks midagi ennekuulmatut. Laari käitumine oli justkui NLKP keskkomitee aegne esimese sekretäri tegu: ise sekkuda ja jätta informeerimata need, kes otseselt pidid tegelema Eesti kaitsejõududega ja kaitsevõime säilitamisega. Pealegi lahkus ta ise lavalt ega naasnud tegelikult, kuigi ta oma mälestustes väidab otsesõnu vastupidist, enne kui see nn jäägrikriis oli lahenemas. Muide, enam-vähem samuti, tähendab vastutustundetult probleemist mööda hiilides, käitus teine jäägrilembeline “isamaalasest” minister, justiitsminister Kaido Kama,” on Rebas nördinud.
Tujud, tutvused, telefoniõigus
Euroopalikust kultuuriruumist tulnuna ei aktsepteerinud Rebas, et Eestis võisid head kolleegid-sõbrad ajada riigikorra muutumisest hoolimata asju ikka veel telefoniõigust ja isiklikke tutvusi kasutades. See, et käsuliin töötas vastavalt erinevate otsustajate tujudele, oli Rebasele vastuvõetamatu. “Võin muidugi öelda, et ega see olnud Laaril esimene kord, kui ta ajas riigikaitselisi asju kaitseministeeriumit teavitamata ja mõni kord minu meelest suisa riigikaitse huvide vastaliselt,” märgib eksminister mõrult. “Aga üldiselt hindan ma ta panust Eestile väga. Ta on ikka ajalooline kuju”.
Kui Rebas 3. augustil 1993 ametlikult tagasi astub, ei tea ta veel, et veel päev hiljem teeb peaminister Mart Laar ajakirjanike ees suured silmad enda valitsuse kaitseministri tagasiastumist kommenteerides. Ometi oli Rebas enda sõnul teda eelmisel pärastlõunal teavitanud, et ta saab veel samal õhtul Rebase kirjaliku ametist lahkumisavalduse, mida Laar ka sai.
Haiglaravil viibiv Mart Laar ei vasta korduvatele elektronkirjadele ega SMS-ile. Ka IRL-i pressiesindaja Kaido Kuke käed jäävad lühikeseks. Laar ei ütle isegi seda, et ei soovi vastata. Ta lihtsalt vaikib.
Ei saanud tööga hakkama
Nimetust palunud Mart Laari esimese valitsusperioodi aegne poliitik on aga teist meelt. Too ütleb, et kaitseminister Rebas ei saanud tööga lihtsalt hakkama ega suuda selle teadmisega siiani muudmoodi toime tulla, kui senini Laari teatud perioodide tagant mustates.
“Sellest hinnangust lähtudes oli Haini lahkumine Pullapääga seoses ainult ühe halva stseeni kurb lõppmäng. Aga me kõik tegime tollal vigu, nii et mis seal mögiseda,” märgib ta.
Lagle Parek, kes Laari esimeses valitsuses pidas siseministri ametit, ütleb kaitseministri tagasiastumise põhjenduseks: “Kindlasti üksiolek probleemiga, aga see oli vist küll kõigil valitsuse liikmeil.”
“Mul on tunne, et see oli üks noore riigi nähtus, kus olid sisuliselt tõsised probleemid usaldusküsimustes, kus igast august vaatas vastu minevik. Pole ju kahtlust, et jäägrid olid väga eestimeelsed poisid ja tegid kõike oma maa hääks ja tuleviku nimel. Olukord muutus, Eesti oli jälle vaba maa ja järsku need eestimeelsed poisid olid koos endiste nõukogude ohvitseridega meie sõjaväes. Soomlased, kes käisid Pullapääga tutvumas konstanteerisid, et toredad poisid, aga see pole sõjavägi,” meenutab Parek.
Millest algas Pullapää kriis? “See vägev poistepunt keeldus allumast. Mäletan hästi seda olukorda, kui Trivimi Velliste, olles asendamas Mart Laari – arvan, et Mart oli puhkusel – kutsus kokku mingi hulga valitsuse liikmeid, et mida teha. Asso Kommer oli ERSP liige olnud, võib-olla oli ka siis, ja mina ütlesin, et oodake veidi, ma sõidan kohe Paldiskisse, kuhu oli see poistejõuk üle viidud, ja räägin Kommeriga. See tundus nii loll, et seda pidi saama rahulikult lahendada. Igaüks sai aru ju, milline on arenenud riigis sõjaväes allumatuse hind,” kõneleb eksminister.
Parek sõitiski Paldiskisse, aga Kommerit seal ei olnud. “Rääkisin Mosinaga. Nüüd, hiljem teame, et see mees oli paljude segaduste autor just jõustruktuurides. Kui nüüd 20 aastat hiljem tunneme tihti kajamas meie tunnetes usaldamatust “endiste” vastu, mis siis oli kohe alguses! Olen tihti mõelnud, et kui kindral Einseln oleks tookord sõitnud ise kohale ja andnud lihtsalt kõrvakiilu Kommerile – mida sa, poiss teed!? – oleks ehk asi lõppenud kiiresti. Aga kindral oli staažikas ohvitser ega saanud seda teha. Kõnelda leitnandiga ja veel allumatuga,” tähendab Parek.
Eestikeelne “Koit” srilankalase huulil
“Olen pärast seda sündmust hästi mitu korda Eestis käinud. Ja iga kord maandun suure rõõmuga ning lahkun pärast kokkupuutumist isegi poliitikaga, enamasti ikka sama hea meelega,” märgib Rebas. Alles hiljuti käis ta jälle kodumaal. Nimelt toimus Tartus võimas balti-skandinaavia meeskooride festival, kus esinesid koorid nii Eestist, Soomest, Lätist, Leedust, Rootsist, Norrast ja Fääri saartelt, kokku umbes 3000 meest.
Aktiivne EÜS-lane Rebas viibis Tartus Göteborgi Akadeemilise meeskoori koosseisus, kus ta laulab juba aastakümneid 1. bassi. Rebas kutsus ka siinkirjutaja koori proovi Göteborgi Ülikooli toredas aulas. “Kuigi absoluutne enamik lauljatest on Göteborgi Ülikooli taustaga rootslased, on dirigendiks aga hoopistükkis Sri Lankast lapsendatud noormees. Nii laulabki see valdavalt rootslastest koosnev koor ka eestikeelseid koorilaule,” räägib Rebas. “Koit” on kooril näiteks nii hästi käpas, et petab võhiku ära. Laul kõlab veatus eesti keeles.
KADRI PAAS
Pullapää kronoloogia 1993
6. juuli. Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii saab käsu asuda Haapsalust Paldiskisse.
22. juuli. Jäägrite ülem Asso Kommer pöördub peaministri poole, kurtes Paldiski halbu majutus- ja olmetingimusi.
23. juuli. Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln annab käsu vabastada Kommer ülema kohalt ja saata ta ohvitseride väljaõppe- ja täienduskursustele. Peaminister Laar lendab Inglismaale puhkusele.
25. juuli. Jäägrid teatavad, et nemad kui vabatahtlikest koosnev väeosa lahkuvad kaitsejõudude koosseisust.
27. juuli. Kaitseminister Hain Rebas katkestab puhkuse, naaseb Tallinna.
30. juuli. Sekkub ot- Eksminister Kaido Kama:
31. juuli. Jäägrid ootavad rünnakut. Seda ei toimu.
2. august. Peaminister Eestis tagasi. Kaitsepolitsei arreteerib Haapsalus jäägrite ülema asetäitja Jaak Mosina. Jäägrid võtavad tagasi 25. juuli avalduse.
3. august. Kaitseminister Rebas astub tagasi.
12. august. Asso Kommeri ja Jaak Mosina vastu algatatakse kriminaalasi võimu kuritarvitamises.
4. september. Kolm meest viivad Tallinnast autoga kaasa ärimehe Pavel Kalmõkovi, kes jääb kadunuks. Üks viijatest on Asso Kommer. 9. detsembril näitab Kommer uurijatele koha, kuhu laip maeti.
12. september. Augusti keskel vahi alt vabastatud Mosin põgeneb Rootsi ja palub poliitilist varjupaika.
26. november. Tulevahetus Pärnu maanteel, mille käigus Asso Kommer haavab komissar Koit Pikarod. Samal päeval võetakse Kommer vahi alla.
27. november. Siseminister Lagle Parek astub tagasi.
Täisversioon - PDF
