Artikkel: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Peaminister Andrus Ansip ütleb, et mis sellest siis ikka, et inimesed kaugel välismaal elavad – peaasi, kui nad end välismaal eestlastena tunnevad.
Aga miks nad Eestist ära kolisid? Kas ainult sellepärast, et välismaal on parem või on ka meil Eestis põhjuseid, mis meid kodus ei hoia?
Ühest küljest on tore, et me maailma avastame, kuid teisest küljest – prantslased on hädas mustlasetega, sakslased türklastega – nad ei integreeru. Võib-olla saavad välismaal elavad eestlased paremini hakkama kui türklased või mustlased vanas Euroopas – kuid pigem sulandub täiesti ühiskonda ikka alles teine või kolmas põlvkond. Kes räägib siis juba eesti keelt vigadega või ei räägi üldse.
Muidugi võime eestlasi saata laia maailma õnne otsima, kuid elu näitab, et võõramaiseid õnneotsijaid me siia väga asemele ei taha. Nad võivad ju olla tublid, aga tegelikult ei taha me, et nad ütleksid enda kohta rõhutatult (ja end Eesti riigile kergelt vastandades), et nad on: venelased, hiinlased või pakistanlased. Mida peaminister peab eestlaste puhul uhkuseks.
Iga inimese jaoks on „eluküsimuseks“ pikaajaline stabiilne elukvaliteet. Tööd on vaja. Kui tööd ei ole, lähevad inimesed välismaale. Kui välismaale läheb ainult üks abikaasa (mis on pigem tavaline), toob see peresuhetesse palju pingeid. Sajad tuhanded poolakad käisid Inglismaal tööl – nüüd on enamik neist kodus tagasi. Kodus pole ka palju parem, aeg vääral maal ei oodanud neid üldse mitte keegi.
Neid eestlasi, kes välismaal kõrgemal positsioonil on, kui nad oleksid Eestis töötades, on väga vähe. Massid töötavad Hispaanias või Austraalias puuviljakorjajatena, Soomes ehitustööl või tehases liinitööl. Suure tõenäosusega on nende sealne töö Eestis olnust ja Eestis võimalikust füüsiliselt raskem ning üksluisem. Suure tõenäosusega lahutab neid paremast tööst ja elukvaliteedist puudulik keeloskus vm väga mõjuv asjaolu. Kes ei saa hakkama karjääriga sügissombuselt hallis Eestis, ei saa hakkama ka parema kliimaga Lääne-Euroopas, kus konkurents on mõõtmatult tihedam. Printsessiks üldjuhul siiski sünnitakse, mitte ei saada. Ja kui saadi, siis väga-väga ammu.
Et eestlastel oleks põhjust rohkem koju jääda ning tekiks tunne, et siin on hea elada, tuleb siia luua keskkond, mis on parem kui Londonis, Vahemere maades või Stockholmi skäärides. Ja mulle tundub, et see on täiesti võimalik.
Aeg-ajalt on mul tunne, et paljud Eesti inimesed ei teagi, kui huvitav ja tore Eesti on. Olen aastaid suvitanud Pranglil. Tuttavad, kes suvel Pranglile satuvad, imestavad, et nad ei teadnud, et nii tore ja põnev koht vaid 20 kilomeetri kaugusel Tallinnast olemas on.
Sama lugu on ka Vormsi, Kihnu või Piirissaarega. Olen kindel, et enamik tallinlasi ei ole käinud Paljasaare poolsaarel rannakindlustusi või linde vaatlemas ega Pikakari rannas ujumas. Tasub avastada.
Sama lugu on Naissaarega. Tõnu Kaljustele tuleb au anda, et ta on sundinud meid avastama oma Nargen Festivaliga Naissaart, mis aastaid Vene sõjaväe poolt sisuliselt okupeeritud oli.
Kui kodanikul on toimiv riik, töö ja pere, ei kipu ta ära minema. Vaid on eestlane kodumaal. Olen kindel, et üks siiajäämise põhjus on just nimelt meie maa – meil on loodus ja kliima, mis kuulub Euroopa parimate elukeskkondade hulka. Saared ja rabad, sood ja metsad. Inimesed saavad ja tahavad elada seal, kus on turvaline ja mugav elada.
Eesti noorim vald (keskmine elanike vanus 36 aastat) – Viimsi on Eestis eripärane selle poolest, et me mõtleme tulevikule intensiivsemalt kui teised vallad. Me lihtsalt peame. Viimsi Keskkoolis on sel aastal 9 esimest klassi. Selline vald lihtsalt peab ehitama koole ja lasteaedu ja kulutama poole eelarvest haridusele.
Mulle tundub, et kui peaministriga kaasa mõelda – tore oleks, kui eestlased ka Eestis tunneksid ja tahaksid end tunda eestlastena. Eesti on parim koht, kus eestlane saab ja tahab elada. Materjali, millest kõrgekvaliteedilist elukeskkonda arendada, meil on.