www.DELFI.ee
Lennart Meri märkis kunagi, et rahval on alati kedagi vaja, kelle üle võiks uhkust tunda ja kellega ta võiks ennast samastada. Võib-olla ta ei osanud sellel hetkel mõelda, et just temast saab kunagi see inimene.
Kangelasi on vaja kõigil rahvastel. Ja kangelastegude tõeline suurus selgub reeglina peale kangelase enda lahkumist – siis ta ei saa enam oma tegudele midagi lisada ega ka midagi ära võtta. Ta on kõik öelnud, mis tal öelda oli.
Viimsis, Lennart Meri viimases kodupaigas, oleme korduvalt arutanud, kuidas tema pärandit talletada. Oleme loomas Lennart Meri stipendiumi, tähistame tema mälestuspäeva, oleme arutanud, et võiksime mõne mereäärse tee nimetada ümber Lennart Meri teeks. See mõte on pälvinud laiemat tähelepanu ja leidnud palju toetajaid.
Kuid pärandi talletamise ja väärtustamise kõrval on meil teinegi mõte – Eestile uute sümbolite ja vaatamisväärsuste loomine. Usun, et ka Lennart Meri muuseumi rajamise parim koht on Viimsis – mere, tema kodu, tema kodumere ääres. Valgusküllane koht, mis võiks sobida hästi ka konverentside ja Eestile oluliste ürituste korraldamiseks. Arhitektina arvan, et selline muuseum-keskus võiks ka Lennart Meri nime tõttu asuda kas väga mere ääres või päris meres – mitte lihtsalt Kalevipojana, vaid ausambana Eesti iseseisvusele, tema taastajatele ja Eesti rahvale.
Vanalinnast on ikka selgelt vähe
Eesti tahaks olla välismaal palju tuntum ja peakski olema. Aga millega? Tallinna vanalinn on ainus laiemalt tuntud Eesti märk. Kiek in de Köki juures asuvad bastionikäigud, aga ka maanteemuuseum jt, mis on viimasel ajal saanud peamiselt euroraha toel säravateks, kuid jäävad siiski pigem kohalikeks huviväärsusteks, on uus tase Eestimaa huvitavaks muutmisel.
Kuid nendes ei ole seda rahvusvahelist, piireületavat lendu, mis muudaks neid ligitõmbavaks sakslastele, prantslastele või inglastele. Hea, kui huviväärsused hoogustavad siseturismi ja me saame oma rahvast, tema kultuuriloost rohkem teada. Kuid veel parem on, kui need huviväärsused meelitavad siia ka mitte ainult soomlasi, vaid ka jaapanlasi ja ameeriklasi. On oluline, et meie lood oleks vähemalt nii tugevad.
Lennart Meri fenomen seisneb piiride ületamises. Teised arvasid, et sein on ees, aga tema astus seinast läbi. Teised kartsid läbi kukkuda, aga tema kukkus sülle. Ta on paljudest teistest suurtest vähemalt karva võrra suurem seetõttu, et ta liikus mitte ainult ühes valdkonnas (kirjandus või film), vaid tegeles ka asjadega, mis puudutasid igaüht – riigimehena.
Ühest küljest olen ma nõus, et me peame talletama vana ja kinnistama pärandit. Teisest küljest peame olemasolevat pärandit väärtustama. Me peame ehitama uusi hooneid, täitma neid uute muuseumite ja kontserdisaalidega. Ning võimalusel siduma nad ainulaadsega – Lennart Meri puhul on see võimalus olemas.
Teadmist kannavad suured hulgad
Selliseid muuseume, kus rahvast peaaegu üldse ei käi, on ka Londonis ja Pariisis küllaga, Eestist rääkimata. Kuid Louvre’isse ja Towerisse ilma pika järjekorrata ei saa. Muuseumi jaoks on ka piletiraha tore ja teadustöö arendamist võimaldav, kuid riigi jaoks peab muuseum, mälestusmärk või mistahes muu atraktsiooni minema korda võimalikult paljudele.
Eesti peab suutma end atraktiivseks muuta. Soome mereturistid võiksid vabalt randuda Leppneeme sadamas, külastada Lennart Meri koduvalda ja muuseumi ning edasi purjetada. Lahedam oleks, kui selline Lennart Meri Eesti Märk oleks isegi mõnel Viimsi saarel – kuid see on lahe pigem suvel ja muudab muul ajal külastamise keerukaks.
Ma olen üsna kindlalt arvamusel, et Eesti pole suutnud oma huvitavamaks tegemiseks piisavalt palju ära teha. Mis on Eesti Märk? Taanlastel on disain, hollandlastel tuulikud, soomlastel saun. Meie olukord – kui kasutada Lennart Meri sõnu – on s…, kuid see on meie tuleviku väetis.
Haldo Oravas on Viimsi vallavanem.