Tantsude kirjeldused käes. Kombinatsioone saame harjutada, kaunid rahvariided on meil olemas. On aga üks probleem, meil puudub mehi, et saada kokku nõutud kaheksa paari.
Õnn naeratas meile, kui olime esinemas Hamburgi eestlaste jõulupeol. Kuulutasime välja, et otsime gruppi meestantsijaid ja nagu võluväel täienes meie grupp lausa nelja mehe võrra!
Seisime silmitsi kahe väljakutsega. Leida suurem ruum ja paari kuuga selgeks saada liigitants ning kolm ühistantsu. Meie grupp oli ühisel arvamusel, et peame tegema lisatrenne ning peame leidma suurema ruumi. Lisatrenne tegime kahel nädalavahetusel.
Uue suurema ruumi leidmisel tuli meile appi Kristjan, kelle kaudu saime harjutuskoha Hamburgi DESY ruumides.
Kohustusliku liigitantsu “Üleilma kokku” video valmis meil ilusti tähtajaks, veebruaris. Posititiivse vastuse saime märtsis. Oleme oodatud tantsupeole!
Heli Naaber
Seikluslik meenutus uuelt grupiliikmelt Tõnis Kernerilt
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olles ennast Hamburgis juba mõnusalt sisse seadnud, sattusin ühel oktoobrikuu päeval Kauflandi poodi, kus parklas nägin Eesti numbrimärgiga autot. Hiljem poes juurikate juures valikut tehes kuulsin kahte mulle täiesti tundmatut inimest eesti keeles rääkimas. Häbeliku eestlasena pöördusin nende poole, tegin juttu ja sain teada, et kohalikud eestlased peavad jõulupidu. Lubasin, et astun läbi.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kuri saatus proovis mind takistada, kuidas oskas. Oktoobri lõpus suutsin sporti tehes ennast nii osavalt vigastada ja jala põlvekõõluse puruks kukkuda nii õnnetult, et sattusin operatsioonile. Nii ma siis jõusingi jõulupeole viis nädalat pärast operatsiooni, jalg veel lahases, aga vähemalt ilma karkudeta. Jõulupeo edenedes häid ja paremaid eesti toite süües ja salakavalaid jooke juues kutsuti mind kohalikku rahvatantsu rühma: neil olevat nimelt meestest kõvasti puudus. Ei teagi kuidas, aga ühel hetkel sai Kaupoga räägitud, et ma siis tuleks tantsuringi. Ei teagi, kas tema peas jooksid mõtted nagu Lutsu “Suves”, kus Tootsi vanemad oigasid et “See ju puha sant” või siis parafraseerides Nõmmikut filmist “Mehed ei nuta”: “Siin on midagi valesti, siin peaks mõistus olema”, samal ajal näidates minu pea suunas. Kuid kuna jõuluõhtu oli möödunud lõbusalt, siis ma tema vastuväiteid ei kuulanud. Ei takistanud mind enam ei vallid ega kraavid. Lubasin, et jalg saab terveks, tsirkuses on karud ka tantsima õpetatud, ega ma hullem puujalg saa olla.Esimest korda kohale minnes võtsin ka poja kaasa, kes avaldas algul kõvasti protesti, kuid lõpuks taltus ja juba tunnistab, et täitsa lahe. Siiani ei ole me pidanud oma otsust kahetsema, seltskond on mõnus ja muusika meid mõnikord isegi et ei sega!
Nüüd, kus juba mõned kuud on saadud jalga keerutamas käia ning tantsupeost osavõtt terendamas, tuleb tunnistada, et saab seda eesti asja ka piiri tagant edendada ja südames kanda.
