Seadustest on vaid siis kasu, kui neid maksma pannakse. Ja mõnes olukorras, kui on tegemist tsiviil-, mitte kriminaalseadustest üleastumistega, trahvide suurendamisega. Kui pole kartust trellide taha minna ja karistuseks on vaid sümboolne majanduslik laks, nagu vanasti võis lapsele anda, kui ta üleannetu oli, siis teevad inimesed ikka seda, mis neile mugav. Kui see kõvasti rahakoti peale ei käi.
Ülekoormatud Toronto on heaks näiteks. Igal päeval võib terane jalakäija märgata, kuidas eiratakse reegleid, seaduseid. Kõnniteed blokeeritud kaubaautodega, kondomiiniumiehitajad sulgevad isegi neid, et ehitusmaterjal saaks kohale, suunates mõnes, isegi ohtlikus kohas, inimesi teisele poole teed. Ja siis need jalgratturid – kes seadust eirates kihutavad pedestriaanide vahelt läbi, kuna ei julge autodega arvestada.
Vabandus ei pea paika, Ontario seaduste järgi on jalgratas sõiduk, mis ei tohi kõnniteel olla ja näiteks ühesuunalisel teel vales suunas liikuda. Ja ristmikutel tuleb samuti peatuda, mitte neist uljalt läbi sõita. Samuti on ohuks motoriseeritud ratastoolid, mis vuravad üllatavalt kiiresti. Neil puudub pasun või signaal, jalakäija ei teagi, et tuhatnelja kihutatakse kas või otsa, peaasi et mina enne. Kõigil on vaja kohe-kohe kohale jõuda, teised tänaval ei loe.
Autojuhid omakorda ei jälgi kiiruslimiite, kollaseid ja vahel isegi punaseid tulesid. Mullu juhtus Leaside’is tragöödia, noor tüdruk sai surma, kui ta rohelise tulega üritas teisele poole ristmikku saada. Autojuht, punase tulega, vaatas vasakule, ei näinud liiklust tulevat ja pööras paremale, vaatamata, kas keegi seal on. Laps jäi auto alla. Karistuseks anti juhile vaid ainult ohtliku roolitegevuse pärast punktide kaotus loalt. Aga inimelu läinud, ei saa aru, mida seadusandlus siin silmas sai pidada?
Või mobiiltelefoni kasutamine roolis olles. Isegi, kui rahalist trahvi hiljuti kahekordistati, ei heiduta see sõltlasi. Kui politseinikku pole näha, siis tekstitakse punase tule taga, räägitakse liikudes ilmselt oi kui vajalikul teemal. Seda on eriti märgata magistraalidel, kus peaks eriti ettevaatlik olema. On ju kindlaks tehtud, et tähelepanu mujale suunamine halvab roolimise võimeid. Kinnituseks see, et kui keegi kiirteel aeglaselt sõidab, siis möödudes saab kindlasti näha telefoniga rääkivat sohvrit. Linnateedel on paraku sama olukord, eriti tipptundidel. Ei tea, kuidas inimkond ilma selle elektroonilise vidinata kunagi hakkama sai.
Jalgratturitel on oma päris vali lobi, mis on mitmeti õigustatud, kuna tuleks stimuleerida linna transpordimurede leevendamiseks kahe-, mitte neljarattaliste liikumisvahendite tarvitamist. Ent kuna on arvukalt neid, kes – ja teadagi on nad vähemuses, kuid siiski – jalakäijaid ohustavad, autojuhtidele Pikka Peetrit näitavad, sõeludes liikluses nagu Lance Armstrong Püreneedes, on jätnud keskkonnasõbralikule kontingendile halva nime.
Toronto linnapea on korduvalt ütelnud, et südalinna liiklusummistuste lahendamine, mis hõlmab ka seadusvastaselt pargitud posti- ja kulleriautosid, on talle prioriteediks. Stari artikli fotoillustratsioonil aga oli Canada Posti furgoon pargitud jalgratturitele nende turvalisuseks mõeldud rajale, sundides viimaseid ümber auto sõitma, autoliiklusesse liikuma, trammirööpaid, mis teadagi neile ohtlikud, vältima. Ja jalakäija märkab tihti trahvisedeleid kullerite autode küljes, aga see on ilmselt osa äritegevuse kuludest… Midagi pole muutunud.
Liiklusmuredest võiks palju rohkem kirjutada. Näiteks sellest, kuidas ülbe liberaalide provintsivalitsus surub linnale peale tollimakse magistraalidel, nö HOT rajad. See jäägu ehk tulevaseks päevikuks, kuna linnapea, tema kiituseks, on astunud peaminstrile vastu, kuna konsultatsioone ei ole olnud, rakendamisstrateegiat pole olemaski. Mis aga esmatähtis, on see, et eksisteerivad seadused-trahvid on puudulikud, kui otsustada selle põhjal, kui mitmed sajad, kindlasti tuhanded igal päeval neid karistust kartmata murravad.