Kohalikud eestlased pakkusid sportlastele kodusoojust Maailmameistrivõistlused jalgrattasõidus, mis toimusid 6.—12. oktoobrini Hamiltonis, on selle lehe ilmumise ajaks juba möödanik ja Eesti delegatsioon kenasti kodumaale tagasi jõudnud. Ja on ka põhjust rahul olla.
Nagu enne võistlusi meie lehes juttu oli, võtsid eesti sportlaste ja nende saatjate (delegatsioon oli 22-liikmeline, võistlejaid 13) eest hoolitsemise ja organiseerimise enda kanda Hamiltoni eestlased eesotsas õp. Hannes Aasa ning Lia ja Erik Hessiga. Väärib erilist esiletõstmist, millise õhina ja vaimustusega nad seda tegid, luues sportlastele ideaalsed tingimused majutuse näol ja lisaks veel kodusoojuse, mis kindlasti tähendas nende jaoks palju, eriti noortele, kuna umbes pooltel võistlejaist oli tegemist esimese suurema võistluskogemusega ja seega nii pika reisiga üldse.
< Kõik eestlased olid kutsutud kodumaa sportlastele raja äärde kaasa elama, sest eks või see ju olla eriliselt meeliülendav tunne, kui kodust nii kaugel rasket rada sõtkudes näed rahvusvärve lehvimas ja kuuled emakeeles ergutavaid hüüdeid. Lia Hess saatis tuttavatele pidevalt e-maile teadetega, millal eestlased võistlevad ja kuhu kaasa elama tulnuil koguneda, paludes informatsiooni omakorda edastada tuttavatele, et sõnum eesti sportlastest ikka võimalikult laialt leviks.
Läksime Hamiltoni päikesepaistelisel kolmapäeval, 8. oktoobril, kui võistlesid meesjuuniorid (17—18aastased). Sel päeval oli rajal kaks eestlast: Ervin Korts-Laur ja Gilber Kask. Juhiste järgi kogunesime võistlusraja äärde Queen St. juures ja kokkulepitud koht paistis juba kaugelt silma — seal seisis kaasmaalasi, peas sini-must-valged sportmütsid ja käes suured rahvuslipud. Kohalikus lehes oli ilmunud võistlejate järjekord, nii teati juba oodata, millal kaamera klõpsutamiseks ja hääl ergutamiseks valmis seada. Kui siis kaugelt oli saabumas esimene eesti võistleja, oli rõõm suur. Teda saatis autoga Hannes Aasa, lehvitades rõõmsalt. Ees oli raske Hamiltoni mägi, aga sellega ühele poole saades ootas võistlejat vahva üllatus: ühe eestlase maja ümbritsevale aiale oli prominentsele kohale seatud suur silt, kus kolm korda kirjas ’Go Estonia Go’ ja lehvisid rahvusvärvid.
Iga päev kell 1 oli kogunemine ja Hamiltoni Eesti Seltsi naisringi valmistatud lõunasöök klubiruumides, mis asuvad Hannes Aasa kodu keldris. Nagu selgus, oli terve maja sõbralikult eestlaste jaoks avatud. All köögis toimetasid usinad naisringi daamid — esinaine Pilvi Buss, Regina Toomsalu ja Malle Salusoo, kes Seedriorult kohale sõitis. Õhkkond oli meeldivalt kodune: ruum, kus peetakse palju Hamiltoni eestlaskonna üritusi, nägi välja nagu tükike Eestit, köögis auramas soe supp, kaetud lauad sööjaid ootamas... Üsna varsti hakkaski sportlasi sisse astuma, samuti kohalikke eestlasi: kes pakkus transporti, kes uuris, mida noored vaba ajaga peale hakata soovivad...
< Vestlesin ühe noore sportlasega, 21-aastase Elva noormehe Caspar Austaga, kes võistleb U-23 (18-23aastaste) klassis. Sel päeval tal võistlust ei olnud, kuid ta tuli just kolm tundi kestnud treeningult, sõites maha umbes 100 km. Treenimist alustas ta 10-aastase poisina, on lõpetanud Otepää Spordigümnaasiumi ja elab nüüd kodukohas Elvas. Kolm tundi ongi tema sõnul keskmise kestusega trenn, kuid vahel tuleb teha ka enam kui 5-tunniseid, nii 200 km pikkuseid trenne. Päris krõbeda külmaga sõita ei saa, aga -10 kannatavat veel küll. Kevadlaagrid korraldatakse traditsiooniliselt veebruarikuus mõnel soojemal maal — Ungaris, Itaalias vm. Et end vormis hoida, tuleb siis talvel tegelda muude spordialadega.
Palju kõneainet tõi sportlaste dieet ja majutajad olid esialgu muret tundnud, mida küll süüa pakkuda, et toit oleks mitmekülgne ja täidaks kõiki vajadusi. Selgus, et üldiselt süüakse kõike, enne võistlusi aga rohkem kergemat süsivesikuterikast toitu, et seedimise peale palju energiat ei kuluks. Nii tuli välja, et eriti soositud on kanaliha, riis ja makaronid, mida ka toiduvalmistajad igal söögikorral arvesse võtsid.
Õhtusöögid toimusid traditsiooniliselt Lia ja Erik Hessi kodus, kus elas ka mitu sportlast ja kuhu kõik olid teretulnud õhtuti mugavalt aega veetma. Sel õhtul, kui meie seal käisime, oli sportlaste jaoks kohal ka massöör/chiropractor, samuti eestlaste poolt korraldatud.
Koondise peatreeneri Allar Tõnissaarega vesteldes selgus, et reitingutabelis ollakse jalgrattaspordis maailmas 21. kohal. Eesti kui väikeriigi jaoks on see suur asi.
Jalgrattasport on ala, kus võistluskalender üldiselt tohutult tihe: keskmiselt 100 starti aastas, mis on vägagi erinev kergejõustiku aladest, kus vaid mõned suurvõistlused aastas. Euroopa on võistlusi täis — Belgias oli ühel päeval umbes 10 starti.
Õhtusöögi järel läksid mitmed noored kohaliku elaniku Toomas Saare juurde piljardit mängima ja lausa igal minutil oli näha, kuidas kohalik eestlaskond oma südamest tulevat toetust avaldas.
Neljapäeval toimus aga üsnagi erakordne sündmus: nimelt viis Erik Hess trennirajale rattureid saatma oma 1940.a. Fordi, erkkollase superauto, mida ta oli ühtekokku neli aastat ehitanud, hankides osi kõikjalt Põhja-Ameerikast. Autol on ülivõimas mootor ja otse loomulikult pälvis selle iluduse väljaviimine suurt tähelepanu. Algul ei tahetud seda küll rajale lubada, kuna sellist saateautot polnud justkui ette nähtud, teise katsega see siiski õnnestus ja efekt oli võimas!
Kodumaa sportlaste Hamiltoni võistluspäevil toetamise idee taga on Hannes Aasa ja Lia Hess, kes alustasid kirjavahetust Eesti Jalgratturite Liiduga, kui selgus, et Eesti võtab võistlustest osa. Selgus, et ilma Hamiltoni eestlaste toetuseta oleks saanud võistlema tulla ehk vaid kolm sportlast, kuna lisaks lennupiletile on ju tohutult suured ka kohapealsed majutus- ja transpordikulud. Nii majutati kõik delegatsiooni liikmed kenasti kodudesse, mis asuvad lühikese vahemaa kaugusel võistluspaigast. Mahukat toetust andis Eesti Sihtkapital Kanadas, Esimene Eesti E.V. Luteri Kirik ja Hamiltoni Eesti Selts, lisaks veel muud eraisikute annetused. Martin Vellend, kes koos vend Robertiga omab jalgrattatarvete firma, andis trenazhöörid ja muud, mis sportlastele väga vajalik.
Viimase võistluspäeva, pühapäeva õhtul toimus Hamiltonis eestlaste korraldatud vastuvõtt, kuhu olid kutsutud kõik eestlased. Rikkalik toit oli osalt tellitud perek. Männamaalt, pluss veel Hamiltoni eestlaste poolt annetatu. Linda Kraav, kes koos abikaasaga omavad kaks Second Cup’i kohvipoodi, varustas kohviga. Vastuvõtul võtsid sõna Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär Urmas Karlson ja juhatuse liige Oleg Shapozhnin; juttu oli võistluspäevadest ja suurt tänu avaldati Hamiltoni eestlastele, kes tegid nii palju delegatsiooni heaks.
Tulemustest: kui mitte kõik sportlased ei saanud pidada oma saavutusi Hamiltonis hiilgavaks, siis oli ka väga märkimisväärseid saavutusi. Erilist rõõmu tõi viimane võistluspäev. Sel päeval oli toimunud meeste grupisõit — 250 km — kus eesti sportlane Janek Tombak saavutas 10. koha. Tegemist oli üsna raske, kaks tõusu sisaldava rajaga. Sportlast, kellelt võib loota suursaavutusi ka olümpiamängudel Ateenas, tervitati suurte auavaldustega. 74 km neidude grupisõidus sai 18-aastane Ly Paat mõni päev varem 26. koha, mis samuti igati väärt saavutus.
Hannes Aasa astus ette, tänades perekond Hessi ja kõiki teisi öömaja pakkujaid. Majutajad olid L. ja E. Hess, H. Aasa, L. ja V. Aasa, H. ja H. Sepp, I. ja O. Poltov, L. Kase, M. ja T. Drynan, N. Reintamm, I. Kink, A. Parras. Seejärel kutsus Lia Hess ette kõik võistlejad, tutvustades neid rahvale ja avaldas veelkordset tänu kõigile, kes sel nädalal olid abiks olnud. Nagu eespool mainitud, hoolitses lõunasöökide eest Hamiltoni Eesti Seltsi naisring (P. Buss, R. Toomsalu, H. Rebane, E. Must, Õ. Saar, H. Alliksoo). Kokku jagati välja üle 150 lõunasöögi. Kostitajad ja abistajad olid ka T. Saar, T. Must ja A. Gutman ning noored Kristina Aasa, Kairi Hess, Allan Marley ja Kristiina Nieländer. Suured tänud kuuluvad ka lahketele rahalistele annetajatele EJL klubi heaks.
See oli üks väga ilus nädal, mis kinnitas taaskord eestlaste ühtsust siin- ja sealpool ookeani.
