Usinad perenaised olid valmistanud maitsva lõuna, ei puudunud traditsioonilised eesti jõulutoidud nagu hapukapsad ja verivorstid. „Peakokaks“ oli muidugi väsimatu Heino Sepp, kelle näpunäidete järgi kõik toimus. Veedeti koos mõnus pealelõuna, kus sai vestelda inimestega, keda just iga päev ei näe. Lahkuti, soovides rõõmsaid algavaid jõulupühi.
•••
Siis oli järjekord Hamiltoni Eesti Pensionäride Klubi käes ja nende jõulukokkutulek leidis aset 16. detsembril samas kohas. Jällegi oli ruum täitunud viimase kohani ja koosviibimise avas klubi esimees Härnald Toomsalu, tuletades meelde, et tähistame seda, mis toimus 2004 aastat tagasi Betlemmas, kui ilma sündis Jeesuslaps, kellelt oodati, et ta tooks maailma rahu ja üksmeele. Kahjuks pole seda siiani sündinud, kuigi tema õpetuse järgijad teevad selles suunas tööd. Õp. Aasa luges pühakirja ja ütles söögipalve, mille järel usinad perenaised serveerisid maitsva seaprae hapukapsaste ja sinna juurde kuuluvaga. Järgnes magustoit ja kõige lõpuks kohvi hõrgutistega. Kuna jõuluvana oli jäänud kuhugi lumehange kinni, tuli tema aset täita klubi esimehel, kes jagas kingid perenaistele — neile, kes katavad lauad ja teevad võileivad ning küpsised iganädalasteks kokkutulekuteks. Kinkide „autoriteks“ olid klubi meesliikmed, kel pole muid kohustusi, kui lasta hea maitsta sellel, mida perenaised pakuvad. Lauldi ühiselt jõululaule ja tunti rõõmu üksteise seltskonnast. Oli juba hiline pealelõuna, kui viimased pidutsejad lahkusid, soovides rõõmsaid ja õnnistusrikkaid jõulupühi kaaspensionäridele, aga kõige enam tugevat tervist.
•••
Kõik see kulmineerus muidugi jõuluõhtusel jumalateenistusel, mis toimus juba tuttavas Grace Luteri kirikus.
Aastatel, kui seda pühakoda hakati jõuluteenistusteks kasutama, kippus see kitsaks jääma, ent seekord ulatus palveliste arv natuke üle saja, jättes küllaltki tühja ruumi.
Teenistus algas prelüüdiga Emily Wall'ilt harpiscordil, mille järel Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori naisansambel Valve Tali juhatusel esitas „Püha öö“, millele järgnesid algussalmid õp. Aasalt. Seejärel esitas ansambel kaks pala — „Kindel me usk“, sõnad Ivar Rammo, viis L.M. Lindeman, ja „Helisege, jõulukellad“, C. Stein. Peale Vana Testamendi ettekuulutuste lugemist õp. Aasa poolt esitas ansambel „Kuula, ingli lauluhääl“, mille viimase salmiga ühines ka kogudus.
Seekordne jutlus oli täielikult ingliskeelne, mis allakirjutanul läks kuidagi „kõrvust mööda“, sest oleme harjunud jõuluõhtul tulema Jumalakotta, et kuulda seda rõõmusõnumit oma emakeeles. Inglise keelt saame kuulda aga mujal, kui selleks soovi on.
Jumalateenistuse lõpus kuulsime veel korra ansamblit, kui nad laulsid „Meie Isa“ palve. Ansambel on esinenud juba mitmetel jõulujumalateenistustel, aga me ei väsi neid kuulamast, sest nende laul on nii südamesse minev, et ei oskagi ette kujutada jõuluteenistust ilma selleta. Annaks Taevaisa neile tervist, tahtmist ja indu seda kaunist kunsti edasi viljeleda. Jumalateenistust kaunistas orelil Eva Rammo. Kirikulised tõttasid koju, et perekondlikus ringis mälestada Õnnistegija sündi.
