Mõlemad kontserdid olid ette nähtud tulukontsertidena Hando Nahkuri õppemaksu osaliseks katmiseks. Noor pianist oli üks neljast finalistist 200-st kandidaadist, kes võeti vastu muusika osakonna õpilaseks kuulsasse Yale’i Ülikooli. Ta on esimene pianist Eestist, kes nüüd õpib selles kõrgesti tunnustatud ülikoolis.
Kontserdid toimusid Mark Petersi ja tema abikaasa Peri Petersi uhkes ja ruumikas kodus. Kontserdiks ette nähtud ruumi mahtus kuulajaid 60 ümber ja lisaistmeid oli veel eeskojas. Samas ruumis oli ka väga ilus Bechstein'i tiibklaver. Mõlemad kontserdid olid väljamüüdud. Perekond Peters väärib palju tänu sellise ettevõtmise korraldamise eest.
Hando Nahkur valis ettenägelikult kontserdi avapalaks „Les Cyclopes'e“ Jean Philippe Rameault (1683–1764).
„Cyclopes'e“ esitusest võis juba näha ja kuulda, et on tegemist hästi arenenud musitseerijaga. Esile tuli tema intensiivsus ja tähelepanu detailide faktuuris, ta oli teadlik Rameau ajastu stiili nõuetest ja mängis tervikut ka vastavalt. Toonide värving ja kestvus olid just sellised, nagu need pidid olema.
Järgnes 4 Impromptut klaverile, op. 142, Franz Schubertilt (1797–1828).
I Impromptu, „Allegro moderato“ võttis Handol natukene aega, enne kui see hakkas tunduma rohkem mugavana ja voolavana. Tehniliselt küljest võis see olla kõige nõudlikum neljast Impromptust, aga ei mingit probleemi, vaja oli ainult oma mõtteviisi suunata interpretatsiooni suhtes Schuberti omapära poole.
II Impromptus, „allegretto-trio-allegretto“ leidsime H. Nahkuri täielikult Schuberti muusikalise laululikkuse mõtte rüpes. Cantilena värving ja sujuvus olid tekstuuris nagu iseenesest arusaadavad. Trio osa tuli välja vajaliku intensiivsuse ja vooluga; samal ajal ka väga kaunikõlalisena.
III Impromptu, „Tema con variazione“ on oma karakterilt kõige köitvam selle meeldivuse ja mänglevuse poolest, välja arvatud III variatsioon, kus Schubert otsustas tasakaalustada meeleolu melanhoolse-unistava, kuid siiski energilise vahemänguga. Peateema esituses tundus, et H.N. liigne rubato takistas pala pulssi, oleks võinud edasi fraseerida ilma pidurdamata. Variatsioonid kulgesid oma rada vajaliku energiaga ja ilma viperusteta.
IV Impromptu, „Allegro scherzando“ sai juba algusest peale õige helipildi, mis aitas interpreeti mõningatest tehnilistest üllatustest (trillerid-kiired heliredelid) pala alguses üle saada. Ülejäänus tundis Hando ennast juba nii kodus, et ei jäänud üle muud, kui aga nautida seda muusikaliselt hästi õnnestunud kontserdi esimese osa lõpupala.
H.N. tõestas Schuberti klaverimuusika esitamisega, et ta ei ole veel kukkunud nüüdisaja pianismi põhimõtete rüppe, kus paljud pianistid panevad rõhku mehaanilisusele ja klaveri kohtlemisele metsiku jõuga, mitte aga musitseerimisele. Tema esituses olid rõhutatud varajase romantilise epohhi muusikalised tähendused varieeruvate uute emotsioonidega.
Vaheajal oli publikul võimalus perekond Petersi ruumikas kodus ringi liikuda, fraterniseerida ja diskuteerida. Samal ajal pakuti shampust ja suupisteid. Pianist ise lukustas ennast kuskile privaatsusesse hinge tõmbama ja hingeliselt ette valmistuma kontserdi teiseks osaks.
Kontserdi teise osa avapalaks valis H.N. prantsuse hästi tuntud impressionist-komponisti Maurice Raveli (1875–1937) „Gaspard de la nuit“ süidi klaverile 3 osas, inspireeritult Alysius Bertrandi kolmest poeemist: „Ondine“; „Le Gibet“ ja „Scarbo“.
I osa, „Ondine“ on ilmselt üks Raveli kõige raskemaid palasid, koosnedes kiirelt korduvatest üksiknootide ja akordide mustritest ja pianistile väga ebamugavatest üles-alla arpedzhodest. Kogu selle detailse filigraansuse esiletoomine ülima täpsusega nõuab interpreedilt tohutut kontsentratsiooni ja kannatust. H. Nahkuril ei olnud selles osas probleeme; probleeme tekitas aga klaveri kandejõud ja klahvide kiire löögivõime puudus. Olgugi, et tekkis väike tõkkejooks, tuli H.N. võitjana välja. Ruumi kõmava akustikaga oli raske detaile kuulata.
II osa, „Le Gibet“, nõuab pianistilt suure haardega käsi laiade akordide käsitlemisel ja võimet tihedat tekstuuri väga õrnalt (ppp!) transparentselt ja puhtalt esile tuua. Ka siin ei paistnud olevat midagi pidurdavat. Näis, et Hando tunnetuslaadil ei ole piire.
III osa, „Scarbo“ — juba jälle kiiresti korduvad noodid ja arpedzhod. Terve see osa nõuab esinejalt tohutut energiat, intensiivsust, vormitunnetust ja üle kõige tehnilist küpsust. Siingi oli väikese häälekande jõuga klaveriga raske rõhutada seda suure haardega dünaamilisust, millel oli siin suur tähtsus. Sel põhjusel kaotas see pala teatud määral oma vajalikku võimsust ja hoogu. Siiski saime nautida Hando enesekindlat mängu.
Programmi lõputeoseks oli Hando Nahkur valinud Franz Liszti (1811–1886) klaveriloomingust (ta komponeeris 160 soolopala klaverile) „Hispaania rapsoodia“ (1863). Selles töös tuleb esile juba rohkem poeetilisust ja selle energilisuses on vähem rõhku pandud puht-tehnilisusele. Pianist peab hoiduma liigsetest löögiteravustest ja rohkem tähtsustama kõlakäsitlust.
H.N. leidis siin ka, et tuli veel taltsutada klaverit, saavutamaks teose suurekaarelisi dünaamilisi nõudeid ja samal ajal pühendada tähelepanu dramaatilis-lüürilisele teemale. Teose õrnus ja vahelduvad kulmineeruvad osad olid esitatud vastavalt pala karakterile. H.N. taipab, kuidas skulptureerida nootide värvinguid ja tuua esile teost selle tervikus; ta oskab sugereerida kuulajale seda, mis on ja mis ei ole. Teda ei huvita teatrilisus ega liigne koreografeerimine.
Pärast teenitud tormilist aplausi püstiseisvalt publikult pakkus H.N. kaks lisapala. Mõlemad olid tema enda seatud pop-palad „new age“ stiilis. Oli huvitav, kui tabavalt ta selles stiilis oli võimeline mängima. Tore on näha-kuulda et tal on huvi eksperimenteerida erineva muusikaga.
Loodame, et varsti on jälle juhust näha-kuulda Hando Nahkurit Torontos.