Eesti noorema põlve klaverikunstnik Hando Nahkur avaldas kevadel oma teise CD, mis on nüüd saadaval. DeusExClavier CD (ERP3410) sisaldab järgmised muusikapalad:
Johan Sebastian Bach/ Ferruccio Busoni: „Chaconne“; Erkki-Sven Tüür: „Sonaat klaverile kolmes osas“; Franz Schubert: „Impromptu, op. 90, nr. 3“; Robert Schumann: „Symphonic Etudes, op. 13“.
Hea on kava valik: tasakaalukas segu klassikast, romantikast ja moodsast helikeelest. Ehkki esitatud palad nõuavad virtuoositehnikat, on H. Nahkuri mängu rõhk muusikalisel küljel, mitte tehniliste võimete esitamisel.
J. S. Bachi „Chaconne“ on sooloviiulile kirjutatud 2. Partiita viimane osa. Teda peetakse aga üheks viiuliliteratuuri tipuks. Aastal 1893 kohandas F. Busoni (1866-1924) teost klaverile. Sarnaste transkriptsioonide probleem on aga see, kas ja kuidas säilitada originaali karakterit. Viimane oleneb suurelt originaalse instrumendi kõlavärvingust ja dünaamilisest ulatusest. Nii saame paratamatult uue muusikapala. Näiteks on Busoni kasutanud kõike, mida klaver lubab — võimsad akordid, virtuooslikud passaažid, rohke harmoonia jm. Lisaks leidub siin-seal romantikale omast tempo muutust. „Chaconne’i“ viiuli versioon on selle kõrval ohjeldatum, kuid minu arvates majesteetlikum. Aga — on igaühe maitse küsimus, kumba versiooni eelistada. Hando Nahkur esitab teost nendes raamides igati mõjuvalt. Tehniliselt ei jää palju soovida (see on raske pala!) ja tõlgenduselt järgib ettekanne nii Bachi kui Busoni ideesid.
Erkki-Sven Tüüri kolmeosaline klaverisonaat (1985) on ainuke sellelaadiline teos tema loomingus. Lubatagu, et tsiteerin siinkohal eesti muusikateadlase Merike Vaitmaa sõnu (avaldatud kavamärkmetes): „Composer’s way of composing for piano brings forth in the first place the bell-like qualities of the instrument’s sound… One untraditional feature is present: the pedaling — of very long duration at times — (which) creates elaborate sound complexes…“ Nagu moodsa muusikaga ikka, on soovitav sonaati vähemalt kaks korda läbi kuulata. Üha enam avaneb siis kuulajale tema ilu. Hando mängib seda keerulist heliteost hästi. Näiteks on kaunilt esile toodud sillerdavad interluudid esimese osa lõpus ja kolmanda alguses.
Tüüri komplitseeritud helitööle järgneb lüürilise vastukaaluna Franz Schuberti „Impromptu nr. 3“ — üks tema ilusamaid. Seda esitab Nahkur peenetundeliselt, kauni tooniga. Meloodia lendleb saate taustal nagu habras meditatsioon, tänu läbimõeldud fraseeringule. Vaevumärgatavad rubatod (aeglustused) siin-seal annavad meloodia käigule erilise võlu.
Robert Schumanni (1810-1856) „Sümfoonilised etüüdid“ (kestvuselt veidi üle poole tunni) on kava väärikas haripunkt, seda nii muusikaliselt kui tehniliste/tõlgitsuslike nõuete poolest. Schumann kirjutas teose 1834-37 ja selle struktuuriks on (enam-vähem) teema variatsioonidega. Juba helilooja ise kujundas temast kergelt erinevaid versioone. Käesolev ettekanne koosneb peateemast, kaheteistkümnest etüüdist ja kahest postuumsest variatsioonist.
Helitöö ettekanne Nahkuri poolt on mõjuv. Iga etüüdi/variatsiooni karakter on värvikalt esile toodud. Tehnilised raskused ületatakse ilma muusikalist tõlgendust ohverdamata. Kui pikk ja emotsionaalset pinget nõudev teos jõuab lõpule, pole jälgegi väsimusest. Säravalt kõlab viimane — „Finale. Allegro brillante“.
Plaadi ning kunstniku enda kohta saab täiendavaid andmeid koduleheküljelt
www.handonahkur.com .
