7. märts 2009, 0:00
Hando Runnel: meie põhipatt on valelikkus
Autor - Hando Runnel
Kui ma mäletan, siis mitte väga kaua aega tagasi esinesin ma sellessamas ajalehes pealkirja all «Enam ei õpeta». See tähendab, et peaksin loobuma igasugustest salajaste arvamuste avalikult avaldamisest. Leidsin viisi, kuidas rääkida nii, et see ei ole õpetav, et ei õpeta, vaid kahetsed ja räägid sellest kui õnnetusest. See on juhtunud, seda enam keegi ei paranda, alguses on küll kahju, aga siis läheb elu edasi teiste abinõude toel. No näiteks kui maja põleb ära, siis ei saa enam midagi teha, siis enam ei õpeta, et ära tikke puutu.
Ma leidsin, et võiks mõtiskleda, millised on minu viimase päeva leinalised mõtted, kui ma mõtlen oma isamaast ja kodumaast ja oma vabaks võidetud Eestist.
Alustuseks on kõige toredam meenutada aega eelmise sajandi keskelt, aastat 1953, mil toimus paar tähtsat sündmust. Üks oli see, et suri Stalin, suur hirmuvalitseja, ja teine, mida siis veel ei teadnud, et samal aastal sündis üks tüdruk, kellest sai paarkümmend aastat hiljem minu naine. Näiliselt ei ole neil haldusreformiga mingit pistmist, aga kummaliselt kombel on kõik asjad seotud.
Stalini surma järel kaotati Eestimaal vastloodud administratiivüksused, oblastid. Eestis oli elatud, nagu ikka, maakondades, aga siis tuli aeg, kui hakati kõiki venelikke asju ka Balti provintsides rakendama. Vallad ei maksnud enam midagi, need tuli muuta. Ja meie maakonnad püüti hävitada, loodi kolm oblastit: Pärnu, Tallinna ja Tartu. Aga pärast tekkis üks mõistatus – mõista-mõista, mis see on: sügisel sündis, kevadel suri. Tavaliselt öeldakse, et see on lumi, aga see oli siis – oblast.
Kui ma mõtlen igasuguste administratiivmuudatuste peale, olen jõudnud järeldusele, et igasugused okupandid, igasugused uute süsteemide kehtestajad on alustanud just sellest. Näiliselt inimesi ei kiusata taga, aga nendelt võetakse imelikul kombel ära kodu ja kodutunne. Ja selleks on administratiivmuudatused. Mina kuulun talupoegade hulka, mina tean, kuidas meie külad tehakse kõigepealt üheks kolhoosiks, siis liidetakse kaks kolhoosi, siis liidetakse kolm, kolhoosile pannakse nimi, ja sinu Eesti küla nimi, piirkonna nimi, kodumaa nimi muudetakse. Sinu küla muutub näiteks Bolševiku kolhoosiks või Ljahhovi-nimeliseks, ja niimoodi on kõigiga. Niimoodi, nimede muutmisega, võtavad okupandid inimestelt ära nende kodu. Läheme veel kümme aastat tagasi, aastasse 1943. Siis ei olnud Eesti NSVd ega Eestit, vaid Saksa valitsuse ajal oli siin mingi ida-alade territoorium. Selliseid liigutusi olen ka uue vabariigi ajal näinud. Mituteist aastat niheletakse ja räägitakse, kuidas peab läbi viima mingisuguse haldusreformi. Mispärast? Kõige lihtsam vastus viimasel ajal on, et see hoiab raha kokku.
Meie uue riigi põhiprobleem ja põhikonflikt on selles, mis on tähtsam, kas inimene koos oma tööga või raha. Meil on kultiveeritud põhimõtet, et raha on kõige tähtsam, aga inimese töö, seda ei ole 20 aastat hinnatud. Ja nüüd siis räägitakse, et on majanduslanguse aeg, ta kaotas – töökoha! Nüüd hakatakse avastama, et tööl on ka mingi väärtus. Muidu olid kõige väärtuslikumad mehed suurärimehed, miljonärid. Võta ärileht kätte ja näed. Kas on kirjutatud tööinimesest või inimese tööst kui rikkuse allikast? Sellest räägitakse ainult niimoodi, et me viime siit tootmise üle Hiinasse või Taisse, sest seal on tööjõud odavam. Ja kui ma siis kuulen pärast seda, et majandusliku kokkuhoiu eesmärgil võtame inimestelt ära nende vallad, nende kodud, teeme algkooli aritmeetika tasemel regionaalreformi, hävitame enne olnu, liidame nad uuteks üksusteks – siis mis see on? Inimene tegurina on kõige kaugemasse prügikasti visatud.
Kui ehitada 1943. ja 1953. aasta analoogia põhjal loogiline edasiarendus, siis võib ehmatusega öelda, et praegune menetlus meenutab väga okupatsiooni. Ja ma küsin, kes on need okupandid oma Eesti riigis, oma rahva juures, mis huvi on neil lammutada seda kodutunnet ja muuta kogu Tallinnast väljaspool olev Eesti provintsiks, kodutute inimeste asupaigaks, kellel ei ole enam õieti mingit tähendust, nad on vaid allüksused, allasutused. See oli minu kodu, ütleb üks inimene ükskõik mis külast, ükskõik mis vallast. Ei, härrased otsustavad, et seda ei tohi enam olla.
See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse? Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaksid selle kava ja heidaksid mitte prügikasti, vaid meie endi ehitatud okupatsioonide muuseumi. Sest see dokument sarnaneb okupatsiooni näidetega ja sobiks sinna suurepäraselt.
Ma ei ole teadlane, aga olen õppinud Nõukogude ajal majandust ja poliitökonoomiat, nii et mul on mingi aimdus majanduse ja aatelise elu suhetest. See suhe on alati olnud. Alati on olnud oluline see, kuidas teenida ühte mõtet ning millised praktilised sammud ja vahendid selleks on. Kui vaesed Eesti inimesed tahtsid ka teiste rahvastega võistlusvõimeliseks saada, kuid raha ega muud kapitali peale inimtööjõu ei olnud, siis nad propageerisid ühistegevust, ühistut, et jõud kokku liita. Praegu me oleme sellest väga kaugel, ja väikese jõuga üksikinimene on väga kaitsetu ja armuta olekus.
Võtame kas või väga lihtsad näited: kui riik funktsioneerib riigina, siis peab ta hoolitsema kõikide eest, riik on kõikide jaoks. Aga kui majanduslik dominant kuulutatakse kõige tähtsamaks ja pühamaks ja maksab ainult ökonoomsuse printsiip, siis võib juhtuda, et öeldakse: miks me ei või avada turgu, miks me ei või müüa maha majandeid, kõiki ettevõtteid, vabrikuid? Aga kui vabrikuid müüakse, siis müüakse need koos inimestega, koos tööjõuga. See on varjatud kujul orjanduslik või feodalismiaeg. Kui Narva vabrikud ostetakse üles ja mingil hetkel suurkapitalist ütleb, et mul ei tasu see enam ära, aga kogu linn on kujunenud ühe tootmisharuga seotuks, siis on need inimesed absoluutselt abitud. Või kui me vaatame Prantsusmaale, siis märkamatult on Ameerika hiigelfirmad ostnud üles autotööstused, ja siis ühel hetkel nad ütlevad, et meil ei tasu see ära. Jälle jäävad inimesed abituks. Tööinimese ja kapitali vahekord on nii tasakaalust välja aetud ja kogu see kriis, mida nimetatakse üleilmseks majanduskriisiks, põhineb sellel lõhel ja sellel kohutaval vastuolul. Seda vastuolu on liiga palju salastatud ja varjatud. Meedia on kapitali poolel, ja kapitali eest võitlemise poolel on liiga palju jõudu. Meedia ei võitle kuigi palju selle aate eest, et töötav inimene on väärtus omaette.
Võtame kõige lihtsama näite, õpetaja. Teda kui tööinimest osatatakse, et kui sa vaene oled, siis hakka pankuriks. Ja niisugust ideoloogiat me kultiveerime oma vabaks saanud ühiskonnas, vabas Euroopas. See ideoloogiline ummik on kogu ühinenud Euroopas: inimene koos tema tööga on suurte jõudude meelevallas. Ükskord ennemuiste püüdis ju Eesti Vabariikki neid vägesid talitseda, aga pärast seda, kui öeldakse, et majandus on vaba turu asi, on kõik kaitsetud.
Kui vanasti ähvardati meid, et te olete rahvuslased, te olete natsionalistid, te olete fašistid, sest te mõtlete oma rahva peale, siis nüüd on tulnud uus ähvardussõna – protektsionism. Kui sina tahad oma riiki, oma rahvast ja oma regiooni kaitsta, et kõigil oleks kodu olemas, siis öeldakse, et see on protektsionism, ja sa oled jälle patune. Ja jälle saab iga võõra rahva agent tulla ja öelda ühe lausega: see ei kõlba kuhugi. See on kolmanda maailmasõja kirjeldus minu suu läbi, see on maailmasõda. Meie oleme ohvrid. Ei valata verd, aga teil ei ole tööd, teil ei ole raha, ja kui riik hakkab hoolitsema selle vaese inimese eest, siis see on protektsionism, protektsionismi aga ei tohi olla.
Kuhu edasi? Sotsialismi ei lastud meil ehitada, sest kommunistid võtsid sotsialistide idee ja hakkasid inimesi hävitama. Nagu mõned riigid võtsid oma arsenali demokraatia idee või rahvusluse idee ja rikkusid selle ära. Kui keegi rikub idee ära ja kui siis keegi tahab selle idee järgi uuesti teha, siis sarnastatakse sind rikkujaga ja süü langeb su peale niisama.
Kuid kõik «-ismid» on võõrkeelest võetud ja meil need ei tööta, meil on need alati kummalised, ütle, mida sa tahad, ikka paneb muigama. Elu ei ole «-ismide» asi. Kõige targem lause Euroopa kultuuris on minu arvates see, millest kõik aru saavad – rousseaulik ühiskondlik lepe. Kui me oleme milleski kokku leppinud, siis kui mõni kavalpea hakkab kokkulepet rikkuma, on ta oma olemuselt kurjategija, olgu siis tegemist mis tahes kandi kavalpeaga. Ja kogu probleem on selles, kuidas vältida kurjategijaid, olgu nad sotsialismi või kapitalismi sildi all. Arvati, et demokraatia takistab seda oma põhiprintsiibilt, aga demokraatias on sellised menetlused ja mehhanismid, et me usaldame enda valitud inimesi ja meie delegeerime oma võimu nende kätte, nii nagu me delegeerime autojuhi või bussijuhi kätte oma elu. Meie usaldus on absoluutne. Ja siis hakatakse rääkima, et nemad on tähtsamad kui teised, on siis nad Brüsselis või Pariisis või Tallinnas.
Kõik taandub inimese kõlbelisele väärtusele, ja kui süsteem aitab seda kõlbelist inimest lammutada ja ei aita ehitada, siis on see süsteem viltu. Teisest maailmasõjast saadik ei ole Euroopa kultuurkonnas kõlbelise inimese ülesehitamist eriti harrastatud. Mida harrastatakse, on kas sotsialismi või kapitalismi või veel valitud härrade või prouade elu ülesehitamine. Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus.
Nõnda kurtsin ma mulle justkui ilmutatud Edgar Kandi vaimule, kelle raamatuid majandus-, inim- ja võimugeograafiast «Linnad ja maastikud» ning «Eesti rahvastik ja asustus» ma olen aidanud trükki toimetada, et neist midagi õppida.