Hando Runnel: „Suureks saamine“, kirjastus „Ilmamaa“, Tartu 2004, 232 lk.
Tegemist on Hando Runneli lasteluule kogumikuga, mis on tema sulest ilmunud 1973. aastast peale. See on hea mõte, sest vanad trükid on ammu otsas ja vahepeal on uus generatsioon peale kasvanud. Uuemad lood on kirjutatud samas vaimus nagu tema kaks esimest laste luulekogu „Talulapsed“ (1967) ja „Laulud tüdrukuga“ (1967). Selles ilmneb Runneli eluhoiak ja ühtekuuluvus oma maa ja rahvaga.
Esimene tsükkel seisatab põgusalt varase lapsepõlve juures, peamiselt tubaste asjade, taluõue ja selle lähema ümbruse juures. Jututooni tervele raamatule annab esimene luuletus ühest vahvast mehest, kes „... lapib sääse säärikuid / paikab söödud präänukuid“. Mõnes järgnevas luuletuses on laps veidi kasvanud ja välja õuele pääsenud — „... kus on väike puu, mille juukseid käib kammimas tuul“. Juttu on ka kiisust, kes käib piima nuiamas. Põrsatarest või sealaudast mööda minnes kadestab väike jonnipunn väikest notsut, kes oma mudase kärsa pärast kunagi riielda ei saa.
Runnel kasutab sageli onomatoloogia võtteid, kõlaefekte. Moodne luule kutsub seda häälinguks nagu „nurr-narr“ ja „plirts-plärts“. Need võivad olla mõnikord ilutsevad nagu rahvalaulus „...alle, alle, alle aaa“ või uustuletised nagu „...plastmass-kukk ja plastmass-sukk“.
Lasteluuletaja arvestab ka ühe vana-kreeka taadi Aesopuse valmidega, et väikestele naljameestele veidi moraali lugeda. Nii jagab Runnel välja õpetussõnu neile, kes tahavad palkidest maja ehitada.
Sisse on toodud ka loomadest tegelaskujud — ei karu ega tema sõber Võsavillem-hunt pole head eeskujud lastele: „...hunt see aga tahtis tubakat / karu aga kanget kärakat“. Poeet ütleb, et nende elukate õpetused pole suuremad asjad. Ärgu ka võtku õppust kassist, kes kooli läks selleks, et murda „...rotte riks ja raks / kuid nüüd on saks / aruandlus, altkäemaks“.
Osa luuletusi on pisiballaadid nagu kunagune „Uhti-uhti uhkesti / viisk läks Tartust Viljandi“. Runnel on selle ballaadi ajakohastanud ja räägib, kuidas laud, tool ja tolmuimeja Tallinnast välja minnes Viruväljale jäljetult kadusid. Siinjuures peame meelde tuletama asjaolu, et see poeem on tehtud enne aastat 1963. Runnelil olid meeles kõik need küüditamised, mis Eestimaal olid toime pandud, nii võiksime seda kutsuda ka vastpanupoeemiks.
Üht luuletust, mille pealkirjaks on „Suvehoiatus“ (1973), võiks pidada samalaadseks. Selles on öeldud „...kes hakkab vastu / näe, kes annab alla / see saab preemiareisu / kaugele, külmale maale“.
Kogumikus on ka päris pikk ballaad „Maailmaloomine“ (1982). Alguses olevat olnud kõik ainult meri, kuid üks lind sukeldanud merepõhja maad looma, kuid vee peale tagasi tulles tõi kaasa ainult nokatäie muda ja sellest tehtud kohe maa. Üks luuletus „Kured läinud“ (1982) räägib sellest, kuidas linnud kord võtnud talvepuhkust ja läinud lõunamaale. See tegevat „...au Eestimaale / et ta pinnalt sirgub nõnda / paljusid tähtsaid linde / nendest saame Aafrikaski / teha Rahvarinde“. See luuletus on väga lähedane Juhan Liivi luuletusega „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“. Kuid kuuldes seda Runneli käest, on see üleskutse, Rahvarinde ettekuulutamine tulevase iseseisvuse jaoks.
Peale mõningaid tarku õpetussõnu ja vastupanuluulet on luuletaja valmis pakkuma oma noortele sõpradele hubast meelelahutust. Näiteks luuletuses „Kuldsuu“, milles ollakse valmis kõnelema kalade keeles, mis „... jahupead jahmatab lögaks“. Kui jõmpsikad proovivad habet ajada, siis teadku nad, et see asi õnnelikult ei lõpe, sest tuleb oodata, kuni see ette kasvab. Samasugune pettumus võib võib juhtuda ka plikatirtsudel, kes liiga vara hakkavad mehele minema. Ei aita see kimsude-kompsude kokkupakkimine midagi, kui kohe koduväravast välja jõudes tuleb vastu „...koeraroju ja peletab tütre koju“ ja sellepärast saabki temast vanapiiga. Noortel on alati võimalik õppida, kasvõi parmult, kes pulli seljas Poolamaale läks ja kellest seal parun sai. Või siis kirbult, kes koera seljas ratsutades kuhugi välja jõudes kuningaks hakkas.
Paar tükki nendest luuletustest oleks autor võinud välja jätta ja panna oma järgmisse luuleraamatuse, mis on kirjutatud täiskasvanuile. Need on küll lühikesed, kuid väga märkitabavad. Üks on imekena Jaapani haiku „...ühel pilvel olid pikad ripsmed / need ulatasid maani. / See oli vihm.“
Kokkuvõttes on tegemist meeldejääva koondkoguga. See on saadaval ka Tartu College’i raamatukogus.
Hando Runneli lasterõõm
Kultuur
TRENDING
