Lätis elab ligi 2500 eestlast. Arvude tagant inimesed välja ei paista, aga just neid tahakski näha – kes nad on, need Lätimaa eestlased ja mis elu nad elavad? Mis teed on neid Lätimaale viinud? Kas on tuldud omatahtsi, asjaoludest tingitult või väevõimuga sunnitult, nagu need eestlased, keda pärast Siberist tagasitulekut ei lastud enam Eestisse elama ja kes valisid seepärast Läti oma uueks elukohaks.
Neil eesti päritoluga inimestel, keda saatus on mingil hetkel lühemaks või pikemaks ajaks Lätimaale toonud, ning ka neil, kes on seal paikseks jäänud, on mõlemast naabermaast kujunenud isesuguse kangusega emotsioonid.
On neid, kelle jaoks Eesti on Lätimaal elades jäänud “õnnemaa võrdkujuks ja ideaaliks”, ja neid, kellele hoopis Riia tähendas elu kõige õnnelikumat perioodi: “...on kevad, puud on õrnrohelised ja päike paistab mulle otse vastu. Mina muudkui lähen, muretu ja vaba”. On neid, kes Eesti “kastiühiskonnast” Lätimaa vabamatesse oludesse tulnud, ja neidki, kelle jaoks Lätis viibitud aastad jäid vaid pikaks komandeeringuks, sest “ei ole täielikku õnne võõrsil, olgu armastus kui suur tahes”.
Aga eks ole Lätimaa ambivalentsust ka Eesti kirjanduses tajutud, alates Eduard Vilde “Tabamata ime” Lilli Ellertist, kes Riia linnaga Leo Saalepit “võrgutas”, kuni Arvo Valtoni “Arvidi maailmareisideni”, kus Arvid oma unenägudes pidi tõdema, et “Riia on augus...”. Seepärast ongi raamatus püütud käsitleda ka “virtuaalseid rahvuskaaslasi” – neid, kes elavad kirjandusväljadel.