Hans H. Luik: Ühineda või mitte?
Hans H. Luik
Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee/news/ar...Olime kakskümmend, kui ülikoolis lauldi:
See mees, kes nelikümmend täis ja kellel kõht teeb piina,
see jätku õlled rahule ja joogu parem viina.
Niisugune tudengilaul oli endast kakskümmend aastat vanemate pilamiseks. Nüüd oleme viiekümnesed. Õllesid päris rahule jätnud ei ole. Järelikult peaksime laulma “See mees, kes seitsekümmend täis...”?
Küllap näeb meie põlvkond edaspidi veel pöördeid, aga meie reaktsioonid pööretele on hämmastavalt sarnased. Juba mõnda aega märkan, et eakaaslaste seltskonnas puhkevad õhtul kamina ees või spordiväljaku riietusruumis samasugused vestlused nagu 1980ndatel kommunistlikusse parteisse astumise üle.
“Paljud on juba astunud. Kurat, mina ei lähe! Ärme keegi Lenini parteisse astu, punaste värk ei sobi eesti mehele.”
Kuni üks kursusevend siiski NLKP liikmekandidaadi ankeedi Pälsoni tänava ühiselamusse kaasa võttis ja see riiulil teistele silma jäi.
“No ja mis siis, et ankeedi võtsin? See veel ei tähenda, et parteisse astun!”
Hiljem selgus, et kogu vastupunnimise kiuste astus näiteks minu kursuse noormeestest enamik Lenini parteisse nii mis lirtsus. Trendi vastu ei saa,
nagu moodsal ajal öeldakse.
Mulle ei paku rõõmu tagantjärele õelutseda. Aga jälle kuulen oma põlvkonna juttudes sama tõrksust, ja samas salajast peibutust, kui needsamad inimesed seisavad uue trendi – Facebooki – lävel. Mis tuttavad laused!
“Jah, okei, mul on küll konto, kuid ma ei kasuta seda!” (Astusin, kuid mitte päris kommunistiks, vaid ainult liikmekandidaadiks...)
“Feissbuuk on puhas lollus, imestan pärani silmi, miks kõik küll sinna ronivad!”
“Mul on seda tarvis ainult töö pärast!” (Partei kohta oli sama jutt!)
“Lapsed mul istuvad FB-s päevad läbi, aeg möödub kasutult...”
“Mida see X seal kogu aeg pasundab, et käisin söömas, käisin välismaal, käsin jooksmas? FB on täis tühist askeldamist. Minu elu on selleks liiga lühike!”
Ennustan, et ei ole see elu nii lühike midagi, FB mahub meie aastakäigu “poiste” ellu väga hästi. Täpselt nagu 30 aastat tagasi NLKP. Lõpuks on enamik ilusti Facebookis ja jutul lõpp.
Muidugi pakub FB fännidele ka ehmatusi. Nagu Eesti Vabariigi tulekul ehmusid punategelased. Toona üritasid nad kompartei liikmepiletit kuhugile ära anda (ehkki ametlikku väljaastumist NLKP põhikiri vist ei võimaldanudki), nüüd proovivad vanemad inimesed koduarvutis saada lahti oma Browser Historyst ja kõrvaldada AutoComplete’i funktsiooni. Targad mehed, nagu Mart Nutt, Priit Hõbemägi ja Kalle Muuli, on oma NLKPsse kuulumise üle head naljagi visanud.
Minu mulje järgi ei tahtnud keegi lihtsatest kommaritest eriti meenutada, mida tähendas NLKP sisseastuja paberites kohustus üle maailma levitada “proletariaadi diktatuuri” koos harimatuse ja surmaga. Samamoodi eelistame mitte mõelda, mis õigused oleme Facebookile kinkinud, vajutades liitudes “Nõus”-nuppu väikese kirja all.
Ja lõpuks, küllap oleksin minagi Lenini parteisse astumist kaalunud, kui sellega oleks juba liitunud 45% USA kodanikest. Nagu Facebookiga.
