ärileht.ee http://arileht.delfi.ee/news/u...
Hans H. Luik
Foto: Annika Haas
Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma, küsib Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik täna Eesti Koostöö Kogu eriväljaandes Riigimasin ilmunud arvamusartiklis.

Esialgu tundus kõik rõõmus ja reibas. Kui Postimehe kirjastaja Schibsted asjad kokku pakkis ja meie turult kahjumiga lahkus, tehti Ekspress Grupi majas suisa väike rõõmutants. Esmalt seetõttu, et firmanimi Eesti Meedia täitus nüüd õige sisuga, Eesti ja Balti ajakirjandusturg ongi nüüd eesti meeste käes.

Kuid vaadakem asja teisest küljest. Kas me ikka loeme märke õigesti? Kas Skandinaavia ja kogu Euroopa nutikaima meediafirma lahkumine Baltikumist ongi üldse väärt juubeldamist? Sest võtkem teine lahkumine, Euroopa ühe suurima panga Unicredit minek Eestist. See jättis eestlased taas Skandinaavia pankade täielikku meelevalda. Isegi Eesti Panga nõukogu juhib mees, kes täiesti ametlikult on olnud palgal Swedbanki nõukogus.

Meie pankade nimed tõlkes on Taani Pank, Rootsi Pank ja Norra Pank (DnB tähendab Den Norske Bank). Oleme heas mõttes ümber piiratud. Kuid mis saab, kui Skandinaavia kuningriikide kinnisvaramull lõhkeb ja pangad peavad raha koju tooma? Taani pank Danske ongi Eestis bilansilt väikseks kuivanud.

Suured lahkuvad

Eesti Konkurentsiamet peab tänavu 20. aastapäeva, küllap võiks turul rohkem konkurentsi olla, mida valvata. Unicrediti lahkumise taga võisid olla emotsioonid, nagu usub peaminister Andrus Ansip. Ansip mainis, et Unicredit elas tõsiselt üle pettasaamist Werolisse antud 100 miljoni kroonise tööstuslaenuga. Hea on, et Unicrediti Eesti juht, suurepärase kogemuspagasiga Taavi Laur leidis kasutust EAS-i juhatajana. Halb aga on see, et tõenäoliselt ei olnud Unicrediti lahkumine Baltimaadest üldsegi nii emotsionaalne otsus, nagu oletas peaminister.

Unicredit oli Baltimaades kenas kasumis, aga ei näinud kasvu. Paigas, kus elanikkond vananeb ja rändesaldo on negatiivne, ei ole pangandusel tulevikus muud turgu peale inimeste pensionifondide paigutamise. Ja seegi töö usaldatakse võib-olla tulevikus suurematele välismaistele tegijatele, kelle kulud on väiksemad ja tulud paremad kui kohalikel harjutajatel.

Samamoodi võis kaine arvutuse teha ka prantslaste hiigelkontsern Dalkia, kes lahkus Eestimaa pealinna kütteturult. Võib küll tunduda, et kui käes on Tallinna katlamajad ja küttetrassid + Väo soojuselektrijaam, siis jätkub monopoolset tulu kogu eluks. Liiatigi oli Eesti Dalkia oma emakontserni Veolia üks kasumlikumaid pärleid. Lihtsalt Tallinna elanikkond ei saa kunagi võistlema oma sissetulekutelt Marseille, Viini või Kopenhaageniga.

Tunneme muidugi rahvuslikku uhkust Kristjan Rahu, uue eesti suurinvestori üle, kellele puhul erialane ettevalmistus ja oskus õigel hetkel õiges kohas olla andsid suurepärase positsiooni. Tallinna Kütte ülevõtmiseks. Põhjamaade provints jäi aga taas ilma ühest suurest lääne investorist.

Möödunud nädalal teatas Saksa energeetikagigant E.ON soovist hüljata Eesti gaasiturg. Eesti Gaasi aktsionär E.ON ei näe mõtet osaleda Eesti Gaasi tegevuses, sest Eesti riik soovib energiajulgeolekule viidates neilt võõrandada gaasi jaotustrassid. Olgugi et sakslaste sammu taga võib näha ka katset Eestit poliitiliselt survestada, on sündmuste muster jällegi sama: optimistlikult kauge Eesti turule tulnud lääne gigantfirma lahkub, sest ei näe siinolekust endale piisavat tulu tõusmas.

Väga loogiline tundub, et samast Eesti Gaasist võib lahkuda ka Soome Fortum, jättes meid siia kallilt ostetud gaasitorustiku otsa istuma ja nautima energiajulgeolekut. Olgugi, et torudes voolav gaas on ikka seesama Vene maagaas, sest odavamat ei paista kusagilt.

(Kõrvalpõikena. Seesama Fortum ja seesama E.ON teevad suure kasumliku äri otse meie kõrvalt, Venemaalt. E.ON on üks gaasijuhtme Nord Stream asutajaid. Nord Stream omakorda on firma, millest kasumit on saanud eelkõige sakslased, kuna Saksa terasetootjatele läks lõviosa merealuste terastorude tellimustest. See kasum on juba käes; kas ja kui palju torudes gaasi hakkab voolama, polegi enam niiväga sakslaste mure.)

Eesti kapitali esiletõus

Ent tagasi lahkujate juurde. Meedia vallas pole raske märgata, et soomlaste Kirjakauppa loobus Eesti tuntud raamatuketist Apollo, ning jällegi sai rõõmsaks omanikuks firma Eesti juhatus. Sanoma korporatsioon, mis ju Eestit tunneb nagu oma kodu, on loobunud Tallinnas CC Plaza Forumi kinodest ning jaemüügifirmast R-kiosk.

Suvel lahkus Rootsi kapital Bauhofist ja MyFitnessist. Skandinaavia suurimale, 160 hotelliga ketile Scandic ei sobinud Eesti turg, kuigi hotell Palace asub ju pealinna keskväljakul. Ja veelkord: palju õnne Vello Kunmanile jt. Palace'i värsketele eesti omanikele! Riias müüs oma aktsiad maha Rupert Murdochi firmale kuuluv telekanal, samuti lahkus ettenägelikult juba viis aastat tagasi Läti ajaleheärist lõplikult Rootsi Bonnier. Müügiga oli sedavõrd kiire, et suurema päeva- ja ärilehe aktsiad müüdi vahendaja kaudu Riia kaubasadama oligarhidele, millega Rootsi vana kirjastus paljude arvates reetis sõltumatu ajakirjanduse aate.

Päevalehe Diena kollektiiv, eesotsas eesti juurtega toimetaja Pauls Raudsepsiga, pages välja andma sõltumatut nädalalehte IR. Jah, loomulikult tuleb Eestisse ja Baltimaadesse ka uusi firmasid. H&M, Hilton hotell ja Poola suur kindlustusfirma PZU on selle sügise sisenejad. Kuid meilt on lahkunud tõeliselt suured, teadmisterikkad firmad, ja lahkunud pealtnäha väga headelt positsioonidelt, nagu Tallinna kütteturu kuninga troon, Tallinna ja Eesti kinoturu liider, Eesti leheturu suurim tegija.

Kui väike riik loeks suurte firmade signaale Norra, prantsuse ja saksa kapital pageb Eestist nagu Sinimägede alt. Kas eesti kapital jääb üksi rinnet hoidma? Minek on olnud kiire, hinna üle pole olnud mahti eriti tingida ega enampakkumist korraldada. Selline pagemine toob meelde Kurt Vonneguti romaani „Komejant", kus Hiina suursaadik järsku ilmub USA presidendi juurde, öeldes, et Hiina areng on USAst nüüd juba põlvkonna jagu ees. Ameerika ei huvita enam hiinlasi, ja sellega seoses on suursaadikul au teatada Hiina saatkonna sulgemisest USAs.

Oma sõnade kinnituseks ja tehnilise üleoleku näitamiseks moondab suursaadik end sealsamas presidendi kabinetis põlvepikkuseks ning hüppab kaminale, et ulatada pidulik lahkumiskiri. Mida peaksime tegema, et Eesti liiga palju lahkumiskirju ei saaks? Või kogu Baltikum? Kuidas veenda meile tulema uusi suurfirmasid, kasvõi selleks, et eesti mänedžerid nende tegevuse kümne aasta pärast jälle saaksid uhkelt üle võtta?

Mitmetel loengutel paarikümne aasta jooksul olen reklaamiklientidele või üliõpilastele rääkinud hoogsalt Balti turust kui ühtekasvavast turust koos sarnaste kaubanduskettide, ketistunud advokaadibüroode, automüügi- ja reklaamifirmadega. Olen rääkinud 8 miljoni inimesega turust.

Ent 8 miljoni unistus tuleb unustada. Läti ja Leedu viimased rahvaloendused näitasid, et Leedus pole enam kolmegi ja Lätis kahtegi miljonit elanikku. Usun, et on õige välja kuulutada hädaolukord. Intervjuus ajalehele Süddeutsche Zeitung ütles Eesti Panga president Ardo Hansson, et Eesti riigirahandus on säilitanud laenuvõime halbade aegade puhuks.

Kasutame oma tugevusi

Hiljuti Ardo Hanssonit Eesti Päevalehe tarbeks usutledes küsisin, kas hädaolukord on rahvastiku vähenemise tõttu nüüd käes. President vastas, et rahanduslikus mõttes oli kriisiaeg siiski aasta 2009, mille oleme edukalt ületanud. Tõsi ta on, rahanduslikus mõttes. Aga kui pikalt on ühelt rahvalt võimalik loota kahaneva demograafia juures ikka kasvavat SKPd?

Minu arvates on just sellise lootuse absurdsust tajudes meie juures suured välisfirmad hakanud otsi koomale tõmbama. Näen veel ühte või paari ettevõtet, kes ettevaatlikult oma opereerimist Eestis vähendavad, laenusid emamaale tagasi maksavad ja peakontorist väikest, hääleõiguseta esindust kujundavad. Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust? Kas tõesti on need firmad suureks kasvanud, toetudes vildakale analüüsile?

Kaldun kahjuks arvama, et Schibsted, E.ON, Dalkia, Bonnier, Rupert Murdoch ja Sanoma korporatsioon oskavad oma tegevuse keskkonda väga hästi planeerida. Järelikult on meil, kes me siin edasi kavatseme tegutseda, ja kes me võõrfirmade taandudes oleme viivuks jäänud eestlastena ise majandusrinnet püsti hoidma, tarvis viivuks hüljata eelarveline konservatiivsus. Võtta Eesti riigile laenu ning luua selle abil noortele töökohti siinsamas, Eestis.

Peame avama huvilistele Eesti parimate ettevõtete uksed, kutsuma hakkajaid noori firmadesse stažeerima, makstes selle eest ka palka ning toetades esimestel aastatel eriala täiendõpet. Muuseas, isegi muidu vabaturumeelse Äripäeva kirjastuse juht Igor Rõtov on sarnase mõtte avaldanud. Eesti majandusel ei ole paljuga uhkustada peale riigi laenuvõime. Seda tulebki kasutada, et noored Eesti kodanikud, eriti sünnitusealised naised, saaksid Eestisse jääda.

Märkmed: