Hans Moks sündis 15. oktoobril 1923 Saadjärve vallas, Äksi külas riigiametniku pojana. Kastre algkooli ja Treffneri gümnaasiumi lõpetamise (1942) järel astus ta Tartu ülikooli kehalise kasvatuse osakonda. Sõda ja mobilisatsioon Saksa sõjaväkke katkestasid õpingud. Tuli minna Venemaale kodumaa kaitseks.
Sügisel 1944 lahkus ta kodumaalt Rootsi.
Sportimist alustas Hans 14-aastaselt ja juba siis oli ta lemmikalaks odavise. 1941.a. lendas odakaar 58 m kaugusele ja esmakordselt ületas see 60 m joone Tartus 1943.a, kui tulemuseks mõõdeti 60.56. Rootsis, Stockholmis sai ta 1945.a. tulemusena kirja 61.85, kuid järgmised kaks aastat tuli küünarliigese vigastuse tõttu vahele jätta.
Uus tõus algas taas 1948.a., kui parimaks tulemuseks oli 66.76, järgmisel aastal 68.34 ja 1950.a. juba 70.14. Viimane tulemus pandi kirja Stockholmi olümpiastaadionil, kus Hans Moks alistas maailma tippmehed.
Augustis 1950 toimusid Brüsselis IV EM-võistlused kergejõustikus, kuhu kodu-Eesti tippmehi ei lastud. Paguluses viibinud sportlastest sõitis Brüsselisse Hans Moks, et võistelda odaviskes. Kuid Rahvusvaheline Kergejõustikuliit ei söandanud lubada poliitilist põgenikku võistlema ei ametlikus korras ega väljaspool võistlust. Põhjus — „sellist asja pole varem ette tulnud“.
Brüsselis võitis soomlane Hyytäinen (71.26), kellele järgnesid rootslased Berglund ja Ericzon ning Vujancic Jugoslaaviast. Nädal hiljem kogunes Euroopa odaviskajate eliit Stockholmi. Lisaks Brüsseli tugevamatele veel Rootsi eksmeistrid Daleflad ja Petersson ning eestlane Hans Moks. Kogu Vana maailma paremiku ees võitis selle suurvõistluse just Hans Moks 70.14-ga. Järgnesid Ericzon 69.69 ja Hyytiainen 69.55-ga.
1952.a. avanenuks Moksil võimalus Rootsi kodakondsuse saamiseks, kuid ta lahkus just enne seda Kanadasse, kus ta samal aastal tuli tagajärjega 67.39 Kanada meistriks. Kuus aastat püsis ta Kanadas võitmatuna ja viskas 1955.a. oma isiklikuks rekordiks 72.78, mis oli Kanada lahtiseks rekordiks, kuna tal Kanada kodakondsus puudus. See oli tol ajal ka paremuselt Eesti teine tulemus odaviskes Gustav Sule 75.93 järel. Viimane suurhooaeg oli Hans Moksi jaoks 1958.a. Cardiffis toimunud Briti Rahvaste Ühenduse Mängudel, kus ta tuli juba Kanada kodanikuna pronksmedalile. Tulemus 70.41 tähendas ühtlasi Kanada uut rekordit. H. Moksi odarekord suudeti ületada alles 1966.a.
Kogu Kanadas oleku aja on Hans Moks olnud Toronto Eesti Spordiseltsi Kalev ridades.
Ehkki Hans Moks püsis pärast II maailmasõda tulemuste poolest rahvusvahelisel tasemel tosin aastat, jättis puuduv kodakondsus ta ilma kolmest olümpiavõimalusest.
Juubilari sõnul on kunst ja odavise omavahel tihedalt seotud. „Mõlemad on loomingulised alad, üks täiendab teist,” põhjendab odameister oma kunstiharrastust, millega ta aastaid elatist teenis. Tema näitustest ja töödest on aastate jooksul saanud osa väga paljud siinsed eestlased ja kanadalased.
Kuid spordi- ja kunstimehe Hans Moksi tähelepanu ja armastus kuulub ka sünnimaale. Ta üks töö kannab nime „Eesti süda”, mille kohta ta ise on öelnud: „Rasketel aegadel on kokkukuuluvus ühel väikesel rahval ainuke õige tee. Üks süda, üks hing olgu eestlaste moto nii kodu-Eestis kui ka välismaal ja omavahel. Olgu see minu loodud sümbol „Üks süda”, kus Eesti värvidega südamed on põimitud, kokkukuuluvuse meeldetuletuseks.
See on ühe spordimehe pühendus sünnimaale.