H. Moksil õnnestus pääseda Eestist Rootsi 1944. aastal. Rootsis ta sai treenida odaviset ja korrespondentskooli kaudu õppida rakenduskunsti. Pärast Londoni olümpiat ületas Hans võistlustel Rootsis olümpiavõitjat Soomest. 1951. aastal emigreerus ta Kanadasse. Samal aastal oli tema odaviske tulemus 71,81 meetrit. Selle järel ilmus Toronto Globe and Mail’is artikkel, milles öeldi, et Hans on väga hea ja olümpiakomitee liikmed on kurvad, sest Hansul polnud ühegi olümpiamängudest osa võtva riigi kodakondsust ja selle tõttu ei saanud ta mängudel võistelda. 1952.a. sai ta õlavigastuse, aga 1953 ja 1954 treenis edasi ning tulid uued isiklikud ja Kanada mitteametlikud rekordid. 1955.a. saavutas ta tulemuse 72,78 meetrit. Eesti Vabariigi aegu olid tuntud odaviskajad Sule ja Issak, seega siis kolmandaks Hans Moks.
Aastate jooksul suundus Hansu peahuvi spordi juurest kunstile. Töö kõrvalt õppis ta kolm aastat kunsti Central Technical College’i õhtukoolis. Ta abiellus Meeli Põldojaga septembris 1965. Elavad Torontos, kus Hans on tänapäevani aktiivne eesti seltskonnas, eriti kunsti alal. Töötas ligi 30 aastat rakenduskunstnikuna, „packaging“ ja graafika alal suure firma Nor Bakeri juures kuni pensionile jäämiseni. Vabal ajal hakkas ta maalima ja Hansu iseseisev näitus sai teoks 1997. aastal. Ta on hiljem osalenud mitmel EKKT näitusel. Hans Moks on loonud mitmeid tuntud logosid ja märke. Ta võitis esimese ESTO logo ja hiljuti ESTO 2009 logo disaini konkursi. Ta on loonud mitmeid Lääneranniku Eesti Päevade märke.
Soovime Hansule õnne ja tervist veel paljudeks aastateks.
KANDI
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
