Kuigi poolsajandi jooksul tilkus läbi raudeesriide mõndagi eesti rahva kannatusist Nõukogude Liidu okupatsioonihaardes, ei olnud siiski Välis-Eestis selget pilti küüditamisist, eriti aga inimeste suurest äraviimisest Siberisse 25. märtsil 1949.a. Teise maailmasõja keerises, peamiselt 1944.a. sügisel välismaale põgenenud eestlased olid kaasa elanud esimesele küüditamisele 14. juunil 1941.a, kuid saksa okupatsiooni ajal ei olnud võimalik käimasoleva sõja tõttu saada mingit infot äraviidute edasisest saatusest Venemaal.

Alles Eesti iseseisvumine 1991.a. võimaldas eestlaste kannatusteed Siberis kirja panna ja avaldada trükistena, mida nüüd on tehtud ja jätkuvalt tehakse. Üks niisugune rohkem kui ühe raamatu autor on 1933.a. sündinud Võrumaa mees Hans Sissas, kes koos venna ja emaga viidi 15-aastase poisikesena oma kodulinnast Võrust 25. martsil 1949.a. külmale maale pärast seda, kui isa oli juba 1944.a. sügisel vahistatud ja tõenäoliselt selleks ajaks hukatud.
Autor on valinud oma karme Siberi aastaid kirjeldavate mälestuste pealkirjaks tagasihoidliku tiitli „Meenutused“. Meenutused tõesti, kuid millised. Käesolevate ridade kirjutaja on lugenud neist kolme raamatut — I,II ja III osa, kokku 703 lehekülge, kuid neid on rohkem ja kuuldavasti veelgi tulemas.

Hans Sissas alustas oma meenutuste kirjapanemisega 1987.a., kui riigikord oli muutunud mõnevõrra leebemaks. Esimene raamat ilmuski okupatsiooniajastu lõpuaastail, kandes numbrit 1989/1990. Teisel osal on aastaarvudeks 1996-98 ja kolmas raamat läks trükki 1999.a.

Paneb imestama inseneri elukutsega autori, kelle abikaasa on arst, täpsust ajaliselt kaugete sündmuste kirjeldamisel, oskust ja tahet info otsimisel veel kodumaal elavate Siberist pääsenud inimeste käest, kes tihti ei soovi arusaadavail põhjusil labielatud kannatusist enam kõnelda. Kirjutamise kõrval on autor pidanud lahendama ka raamatute kirjastamise majanduslikud probleemid. Ükski Kanadasse jõudnud raamat ei märgi kirjastaja nime, järelikult on selleks autor ise.

Kuigi „Meenutused“ käsitlevad küüditamisi Võrumaalt, tabas sama saatus meie rahvuskaaslasi ka teistest Eesti maakondadest. Südamessetungivad on esimeses raamatus toodud autori sõnad, mis kõlavad järgmiselt: „Pühendan oma „Meenutused“ ema mälestusele ja kõikidele eesti naistele, kelledele langes ääretult suur koorem raskustest, mis meil Siberi aastatel tuli üle elada. Nendele naistele, kes vaatamata üliinimlikele raskustele suutsid oma lapsed elusatena kodumaale tagasi tuua.“

Autori esimesele raamatule on saatesõna kirjutanud tema endine õpetaja Evi Kasesalu, kes ütleb, et Siberis läbi elatud kannatusaastaid ei tohi eesti rahvas unustada. Selleks, et niisugune ajalugu ei korduks, on vaja avaldada kogu tõde. Hans Sissas on selleks valmis.

Märkmed: