Mida Markus korjab? Seljas on tal roheline skaudi/vormi pluus ja matka/kaaslasteks teised hundud, kellest enamik on tüdrukud. Nii on Eestis. Oli 16. lehe/kuu (mai) Tädu õppe/rajal Tallinna külje all Viimsi pool/saarel (
penisula). Poiss nopib midagi oma pihku ehk peo/pessa, nii nagu linnud viivad toitu poegadele pessa. Marju veel ei ole ja seeni päris otse metsas nii ei sööda – Markus pistab kogu aeg midagi põske! Kindlasti pole see ka väike värske naadi-, või/lille-, ega nurme/nuku/leht, mida ema küll salatisse kevadel puistab. Sööma kutsub varjulise metsa all midagi tugeva/maitselist, mis meelitab sööma aina veel ja veel...
Metsa varjus on maa kaetud just/kui ristik/heina (
clover) lehtedega, mis õitseb väikeste valgete kelluk-õitega. Pimeda ja jahedaga tõmbavad õied ja isegi lehed keskelt kokku ja kinni. See pole ristik, vaid jänese/kapsas, mis ometi pole mingi kapsas. Kapsa/pead ju pole, rahva antud nimi lihtsalt selline. Aga hapu on ta küll, sest selles on palju C vitamiini ja hapet (
acid). Seda lapsed metsa all kevadel söövadki! Eestis on see üks/ainuke liik – harilik jänesekapsas (
wood sorrel), aga mujal on neid sadu erinevaid sorte, ka Põhja-Ameerikas. Taime ladina/keelne nimi Oxalis tähendabki HAPU, sest temas on oblik/hapet, (
oxalic acid), mis väga suure söömise puhul võib isegi tunda anda – ärge minge liiale! (Liia kes?) See oli nali. Liiale minek tähendab liiga kaugele minekut ja mitte heas suunas. Kõik Liiad, Miiad, Piiad ja Markused metsa põhja/maist sidruni/salatit sööma!
Fotod ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
