www.DELFI.ee Foto: Tiit Blaat
Eesti-Vene piirileppe elustumisega on taas päevakorral Tartu rahulepingu küsimus. Venemaa ei taha selle meenutamisest kuuldagi, kuulutades selle kaudsete territoriaalsete pretensioonide esitamise viisiks. Eesti pool mõtleb sellele, kuidas Venemaale kuulekalt vastu tulla.
Venemaa on piirileppe ratifitseerimisseaduse Tartu rahu mainiva preambula kaotamisest eluliselt huvitatud. Sellega saaks ta propagandistlikult näidata Venemaa rahvale, et suudetakse Eestit „sundida mõistusele“ ja oma tahet maksma panna. Mujal maailmas saaks aga kujutada Eestit tujuka ja ebakindla riigina. Samas oleks kinni mätsitud Vladimir Putini teismelise temp, millega Venemaa võttis oma allkirja piirileppelt tagasi.
Paraku loobus Eesti Tartu rahust juba 1996. aastal, kui Eesti Vabariigi välisminister Siim Kallas kohtus oma Vene kolleegi Jevgeni Primakoviga Petroskois. Kahjuks on Tartu rahu kära varjus tagatipuks ühepoolselt loobutud veel osast Eesti NSV territooriumist. Lahti on öeldud Narva veehoidla olulisest osast ja ulatuslikust Narva lahe merealast (vt „Suur maailma atlas“ lk 174, kaart „Eesti piiri kujunemine“; Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005). Seejuures pole meil mitte midagi vastu saada.
Ametlikult on kuulutatud välja põhimõte, et vastastikuseid territoriaalseid pretensioone ei esitata. Inimkeelde tõlkides tähendaks see Eesti Vabariigile Eesti NSV piiridesse jäämist. Paraku on Eesti ainukene endine liiduvabariik, kes seda põhimõtet pole järginud ja on Venemaale ühepoolseid mööndusi teinud.
Eesti-Vene piiriläbirääkimised on muutunud sedavõrd salapäraseks ettevõtmiseks, et see hakkab meenutama varjuteatri salasobingut, kus nähtavateks etturiteks on vaid Marko Mihkelson ja Mihhail Margelov.
Venemaal näib piirileppega kiire olevat. Ilmselt pole see seotud Eestit halvustava propagandaga, mida võib teha igal ajal. Tõenäoliselt tahetakse saada paremaid positsioone läbirääkimistel EL-iga viisavabaduse kehtestamiseks ja Ukraina-Vene piiriläbirääkimistel. EL-i piiridega tahaks Venemaa ilmselt asjad klaariks saada, et vältida viisavabaduse kauplemisel võimalikke kõrvalisi takistusi.
Sellega seoses sõlmiti 2011. aastal mereala jagamise lepe Norraga, kus enam-vähem pool Barentsi mere 175 000 km2 vaidlusalusest merealast läks Norrale. Sellega lõpetati 44-aastane piirivaidlus, mille käigus olid norralased oma esindajatega piiriläbirääkimistel üksvahe üsna hädas.
Üks neist (Arne Treholt) pandi isegi riigireetjana kahekümneks aastaks vangi, N. Liidu kasuks luuramise pärast. Mees sai maksimumi, mida Norra seadused üldse võimaldasid. Pärast armuandmist läks ta 1992. aastal Venemaale elama ja sealt edasi Küprosele. Nõukogude Liit proovis Norra mõjukaid läbirääkijaid sobiva piirileppe saavutamiseks lihtlabaselt ära osta.
Norra luureskandaal sai alguse sealse vastuluure kahtlustest, mis märkas läbirääkimiste käigus tehtud põhjendamatuid järeleandmisi Nõukogude Liidule. Meiegi vastuluurel oleks mõistlik oma läbirääkijatel silm peal hoida.
Ukraina-Vene piiriläbirääkimistel jäi Ukrainale Tuzla maasäär koos Kertši väina ülitähtsa veeteega. Aluseks oli Eesti-Vene läbirääkimiste põhimõte, et liiduvabariikide aegseid administratiivpiire ei muudeta. Seda ka veealadel, kus Aasovi meri jagati sellele vastavalt.
Sama kehtis Leedu-Vene merepiiri sättimisel Kaliningradi oblasti veerel ning mujal. Meie veealade loovutuskavadest seisid venelased Vene-Ukraina läbirääkimistel esialgu vait. Kui aga Eesti-Vene piirilepe saab lõpuks ratifitseeritud, siis lähevad venelased ukrainlastele Kertši väina pärast ilmselt uuesti turja. Oleme loonud Venemaale sobiva rahvusvahelise pretsedendi ning Ansipil on Janukovitšiga tulevikus ees muud tülikad jutud kui põlevkiviuuringud ja meie kinnisvaraärimeeste seiskunud ettevõtmised Ukrainas.
Välisminister Urmas Paeti seletused, et Eesti NSV-l pole Venemaaga Narva lahes kunagi administratiivpiiri olnud, on sulaselge võhiklikkus ja demagoogiline vigurdamine. Tema seletustest nähtub, et merealade loovutus aeti joonde juba 1996. aastal, kui Siim Kallas oli välisminister.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste seisund on seda kahtlasem, et põhjendused sellega kiirustamiseks on üsna õõnsad. Ikka ja jälle räägitakse majandussuhete elavnemisest. See jutt kordub sama igav-tüdinult kui igahommikune minareti otsast kostuv kutse muslimipalvusele.
Piirileppe mõju Eesti-Vene majandussuhetele on peaaegu olematu. Lätil ja Leedul on lepped olemas, kuid mingit nähtavat muutust pole tajuda. Meilgi räägiti aastaid tagasi, kuidas majandussuhted puhkevad õitsele pärast Aleksander Nevski katedraali andmist Vene Õigeusu Moskva Patriarhaadi kasutusse. Midagi ei juhtunud. Paar ettevõtet said mõne aasta nautida Vene riigi soosingut naftaäris ja see oligi kõik.
Mingit üldist hüve ärikogukonnale ei tekkinud ja ei saagi tekkida. Põhjus on vene süsteemis. Juba Ivan Julma ajast kehtib kord, kus Venemaal saavad turvaliselt tegutseda vaid nn kutsutud kaupmehed. Ülejäänuid talutakse vaid hädaoludes ja ajutiselt. Kui ajad lähevad paremaks, siis aetakse nad minema.
Sakslasi eelistatakse inglastele ja naabreid peetakse vasallideks. Meil räägivad piirileppest ja majandussuhetest ikka need, kes unistavad olla kasvõi veidi aega „kutsutud kaupmehed“ Venemaal. Ülejäänud äri ja Eesti riik peavad selle eest maksma. Pole mõtet unistada asjadest, mis pole tänasel Venemaal võimalikud.
Viisavabadus Venemaaga on samuti vastuoluline asi. Juba loetakse meil kokku võimalikke tulusid. Paraku tuleb arvestada ka kulusid. Viisasüsteemi puhul on liikvel eelkõige maksujõuline osa ühiskonnast. Venemaal on see umbes 10%. Viisavabadusega lähevad liikvele kõik. Ka pisisulid, kes päevakese võiksid jõukama naabri juures üle piiri riisumas ja vargil käia. Surve alla jääb eelkõige Kirde- ja Kagu-Eesti. Meie sulid vastavad muidugi samaga, kuid jõudude vahekord lähipiirkonnas on 1:10 meie kahjuks. Rahandusministeeriumil tuleb raha valmis panna Siseministeeriumi eelarve kasvatamiseks.
Rahvusvaheliselt nõuab Venemaa taas oma põhjendamatut eelistamist teistele ootajatele. Kui kaua on viisavabadust oodanud Gruusia või Ukraina? Lõpuks tahab Venemaa olla jälle see, kes naabritele koha kätte näitab. Tagatipuks liigub Venemaa tasahilju väljasõiduviisa varjatud taastamise suunas. Kas me peame kõiges selles Venemaad eraldi aitama? Kas see on meie huvides?
Praegu püütakse Eesti-Vene piirileppe teemat kitsendada niipalju kui võimalik. Loodetakse kuidagi läbi pugeda poliitiliste vastuolude rägastikust. Minu veendumuse kohaselt tuleks käituda hoopis vastupidiselt. Vastasel juhul jääme muudes vaidlusküsimustes Venemaaga edaspidi kõike nullist nuruma.
Äsja juhtis Taavi Veskimägi tähelepanu asjaolule, et Narva jõe kui piirijõe hüdroenergiast oleks meil rahvusvahelise õiguse järgi saada kolmandik. Maksimaalselt 50 MW elektrienergiat. Piirileppes pole sellest sõnagi. Teemasid on teisigi.
Meil tuleks eeskuju võtta Lõuna-Sudaani neegrite tublist valitsusest. Oma iseseisvumisel ei taotlenud nad Sudaani araablastelt kitsalt iseseisvuse tunnustamist, vaid igakülgsete suhete lepet.
Kogu sellest asjast on tekkinud usaldamatuse õhkkond. Kas välisminister Urmas Paet on venelastele lubanud midagi sellist, mida parlamentaarse vabariigi välisminister lubada ei tohi? Seda küsida pole ka kelleltki, sest Reformierakonna juhtivtegelasi on järjepanu tabanud mälukaotus. Venelastel on see aga meeles ja vajadusel tuletavad meelde. Juba räägitakse seltskondades, et kiire ja Venemaale sobilik piirilepe on tasu vene poole vaikimise eest VEB fondi kadunud raha asjus. Asja huvides ja kahtlustuste vältimiseks oleks parem, kui Urmas Paet ei korraldaks neid läbirääkimisi. Selleks oleks mõistlik moodustada eraldi läbirääkimiste delegatsioon. Küll aga võlgnevad Urmas Paet, Marko Mihkelson ja Enn Eesmaa avalikkusele seletuse, kuhu kadus osa Eesti NSV territooriumist. President Toomas Hendrik Ilves vaikib taas. Temagi võiks midagi öelda.
