RIIGIKOGU peab tegema valla- ja linnavõimule uue seadusliku aluse

Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab. Selle vana hiina mõttetarkuse lennutas eelmisel sajandil maailma Deng Xiaoping, et õigustada kommunistliku Hiina osalist üleminekut turumajandusele.

Tallinnas on sama kassilugu päevakorras, kuid äraspidiselt. Kõik on hakanud aru saama, et linnavõim toimib kriginal, kuid abi ei otsita kassilt, vaid hiirepüüdjale pidevast uute maagiliste ametinimetuste leiutamisest.
Paraku pole Tallinna hädad seotud linnavalitseja nimega. Teda võib nimetada linnapeaks, ülemlinnapeaks, direktoriks, koadjuutoriks, foogtiks või ükskõik kelleks, kuid asi ise ei muutu sugugi, kui ei muudeta süsteemi. Seda omakorda ei saa teha eraldi Eesti omavalitsuslikust süsteemist tervikuna.

Linnaosad iseseisvaks

Pole mingi saladus, et mõnel pool Eestis on võim veidi hõredavõitu ja see õigustab valdade liitmist (olgu see vabatahtlik või pealesurutud). Tallinnas on võim vastupidiselt liiga kuhjas koos ja seda tuleks hajutada.


Varem või hiljem peame Tallinnas lõpule viima haldusreformi ning muutma linnaosad ühemõtteliselt omavalitsuslikeks. See tähendab oma voli(haldus)kogu, oma eelarvet, oma maksubaasi ja oma valitud täitevorganeid. Viimase nimetavad praegu linnaosades ametisse need, kes võitsid valimised linnas tervikuna. Kuid Tallinna linnaosad on liiga erinevad selleks, et neid tsentraalselt tulemuslikult valitseda. Tallinnal tervikuna võiksid olla maakonna õigused, kus ülemlinnapea (maavanem) saadakse ametisse üldises korras. Kas selle käigus viia osa Toompeast ja Kadriorust riiklikeks vajadusteks üldisest omavalitsussüsteemist välja, on puhtalt maitseküsimus. Pärast neid ümberkorraldusi oleks Lasnamäe ikkagi Eesti rahvarikkaim omavalitsus.

Tallinna detsentraliseerimise kava vastased räägivad muidugi vana kulunud nõukogudeaegset Mihhail GorbatsŠovi juttu ühtsetest rööbasteedest, elektriliinidest ja lõputust inimsuhete niidistikust, mille lõhkumine oleks äärmiselt traagiline. N Liit kõigi oma niidistikega on sellele vaatamata laiali ja tulemusel pole väga vigagi. Vähemasti siinpool servas toimib asi üsnagi hästi.

Sama ümberkorraldusega tuleb lahendada ka Harju maakonna küsimus. Elu on edasi läinud ja ühe suure Harjumaa asemel vajame Lääne-Harju ja Ida-Harju maakonda. Ajaloolise Harju rajooni pidamine on end ammendanud. Lääne-Harju keskus olgu Keila või Saue, Ida-Harjul aga Maardu. Igal juhul elavdaks see arengut Lääne-Harjus, Saue–Keila–Paldiski teljel. Ida-Harjus aga lisanduks Maardule sinimustvalget ilmet.

Igale asumile üks mandaat

Kui juba muutma hakata, tuleks käsile võtta ka valimissüsteem. Praegu on meil tegemist väga proportsionaalse ja õiglase valimissüsteemiga, mille tema segasus muudab erakordselt ebaõiglaseks. Kohalike omavalitsuste valimistel tuleks üle minna majoritaarsele valimissüsteemile. Riigikogule määrab põhiseadus proportsionaalse valimissüsteemi. Kohalike omavalitsuste kohta ei ütle ta midagi. Seega on tee vaba. Tallinnas võiks valimisringkonnaks olla asum. Seega valitakse üks volikogu saadik iga asumi kohta. Valdades võiksid selleks olla külad või nende rühmad.

Nii kujuneks riigis kaks teineteist tasakaalustavat valimissüsteemi. Proportsionaalne riigi tasandil ja majoritaarne kohalikul tasandil. Sellel uuendusel oleks kõrvaltoimena ergutav mõju meie sumbunud parteilisele õhustikule. Elavneks erakonnasisene konkurents ja uutele poliitikasse tulijatele avaneksid paremad võimalused.

Üksikkandidaadid saaksid erakonnakandidaatidega võrdsed võimalused, mis on kooskõlas põhiseaduse mõttega. Täpsemalt, kaoks üksik- ja erakonnakandidaatide erinevus. Samas ei saaks edukas “üksik hunt” läbi lüüa riigikogu valimistel, vaid peaks tegema erakondliku valiku. Tal tuleb muganduda valitud erakonnaga ja vastupidi. Nii omandaks poliitiline süsteem tasakaalu ja paindlikkuse.

Lisaks tuleb minna omavalitsuse tegevjuhtide valimissüsteemi kallale. Pole välistatud, et enamikule eesti rahvast meeldiks valida linnapäid ja vallavanemaid otsesel hääletusel. Tallinnas ja mujal oleks selge sott.

Valin kahte inimest – oma asumi saadikut ja linnaosa linnapead. Süsteem on lihtne ja arusaadav ning isikuline vastutus selge. Volikogudes ja riigikogus tuleks ka keelata erapooletuks jäämine, sest inimesed on sinna valitud ning saavad tasu otsustamise, mitte otsustamatuse eest. Viimast tuleks käsitleda viilimise või tööluusina.
Ja uskuge, kõike seda ellu viia pole hea tahtmise korral sugugi nii raske. Aga tahtmise teket tuleb häälekalt nõuda.

Hardo Aasmäe, Tallinna linnapea 1990–1992
Eesti Päevaleht

Märkmed: