Andres Põld, 22. august 2015,
http://www.ohtuleht.ee/690623/...
«Ma olen Monthy Pythoni «Lendava tsirkuse mitu korda läbi vaadanud ja see aitab elada.» (Alar Truu)
Kust tuleb raha ja kuhu kaovad miljardid? Kas moslemid võtavad Euroopa üle? Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Kas inimesest saab taas inimesele hunt? Millal lõpeb roosa udu? Terava ütlemisega majandusteadlane Hardo Pajula teab vastuseid ja on hoolimata meid ootavast süngest tulevikust optimistlik – see ongi tõeline elu!
Millega te praegu tegelete, palgatöö see ilmselt pole?
Palgatööl ma pole jah. Tegutsen oma käe peal. Pean loenguid, kirjutan raamatuid.
Olete rahul?
Olen rahul. Muidugi sõltub see sellest, kas küsimus esitada maniakaalses või depressiivses faasis. Praegu on maniakaalne faas, seetõttu on vastus jaatav. (Naerab kuratlikult.)
Hiljuti ilmus teil raamat «Majanduslik inimene ja poliitiline loom», mis puudutab nii ajalugu kui majandusajalugu, majandusmõtte ajalugu kui ka majandusteadust ja politoloogiat. Kas kirjutades tekkis mõte, et ahah, sel ajastul oleks tahtnud elada, suhelda selliste ja selliste mõtlejatega, kogeda seda ja seda?
Meie põlvkonnal pole põhjust praeguse ajastu üle nuriseda. Meil on ikkagi hirmsat moodi vedanud. Ja meie olukorras nukrutseda nüüd selle üle, et oleks võinud elada mõnel muul ajal, on võib olla kohatu. Sest, kordan, meil on väga vedanud, siiani. Kuidas edasi läheb, ei tea. Aga kui sellele küsimusele nüüd vastata, siis tõenäoliselt oleks vahva olnud elada 19. sajandi teisel poolel. Ja kindlasti kodanliku klassi esindajana, mitte proletariaadi ridades. Selline pikk rahuaeg, üleüldise majandusliku heaolu järsk tõus. Ja enne Esimest maailmasõda, kuskil 1913 oleks võinud ilusasti ära surra. Oleks olnud väga tšill või väga lebo, nagu noored ütlevad.
Maailm oli siis veel mõistuse juures?
Niivõrd kuivõrd. Suuremad tapatalgud olid veel olemata. See oli kindlasti üks helgemaid perioode. Sõltub aga, kelle käest küsida.
Millised mõtlejad teid mõjutanud on? Töötasite ju oma raamatu tarbeks läbi hirmsa hulga erinevat kirjandust.
Ojaa. Viimasel ajal John Grey, briti poliitik ja filosoof. Aga pärast raamatu kirjutamist olen ma rohkem lugenud ilukirjandust. Michel Houellebecq ja Czeslaw Milosz. Houellebecq on mulle väga südamelähedane. Milosz omakorda on aidanud mul Grey varjust välja tulla.
Ei ole just väga helged kirjanikud.
Ei, ei ole. (Naeratab malbelt.) Aga realistlikud. (Naerab laginal.)
Kas te olete depressiivne inimene? Et klaas on ikka pooltühi, mitte pooltäis?
Ega ma mingi päikesepoiss ei ole tõesti. Kuigi ma arvan, et kokkuvõte selles osas on maniakaal-depressiivne, aga ka selles suhtes ikkagi pigem pooltühi. Aga jällegi samas – kuidas võtta. Ütleme nii, et mul on silma rohkem tumedamate asjade, kui helgemate asjade jaoks.
Igor Gräzin väitis hiljuti Facebooki postituses, et «majandusteadus on sotsiaalpsühhiaatria alalõik. Tegeleb massipsühhoosi, grupihüsteeria, kollektiivse hallutsinatsiooni jms probleemidega.» Nõustute?
(Naerab.) Selline lennukas lause, paneb muigama ja iseenesest lausena täitsa tore. Ütleme nii, et see pole enamiku majandusteadlaste enda arusaam sellest, millega nad tegelevad. Kuni viimase ajani pidasid nad seda rakendusmatemaatika eriharuks. Aga ma arvan, et kõik eelmainitud asjad, nendega on osa teadlasi tegelnud, aga nendega võiks majandusteadus rohkem tegelda. Samas kõik kuidagi ühiskonda suhestuvad teadused tegelevadki ülalmainitud teemadega. Mind paneb aga natuke muigama majandusteaduse liigitamine teaduseks. Kuid praegusel ajal meie ilmalikus ühiskonnas täidab see suuresti seda rolli, mida religioon täitis enne seda, kui kristlus oma mõju kaotas. Religioon kõige muude psühhooside kõrval nende asjadega ju tegeles.
Ma nüüd provotseerin, aga milleks vabaturumajanduses üldse majandusteadust vaja on? Turg reguleerib ju kõik!
Isegi siis, kui turg kõik paika paneks – mida ta ilmselgelt ei tee –, pakuks mõnele inimesele ikka huvi, kuidas ta seda täpselt teeb. Paralleel teoloogiaga on siin täiesti selge. Keskajal olid kõik veendunud selles, et Jumala osaluseta ei lange peast üksi juuksekarv. Selle keerulise põhjuste ahela üle andis aga mitu sajandit jorutada. Ega siin pole vist siiani täielikku selgust.
Kristluse mõju on kadunud, nagu te ütlesite. Kas see mõju kunagi taastub?
On vähe usutav, et ta tervikuna tuleks sellisel kujul tagasi, nagu ta oli paar sajandit tagasi. Aga ma olen nõus nende mõtlejatega, kes ütlevad, et me elame religiooni taastuleku ajastul. Ja eks see mõjutab ka kristlust. Ja kui me vaatame laiemat pilti, siis kristlus laieneb vähemalt sama kiiresti kui islam. Sahhaara taguses Aafrikas. Ja ka Hiinas. Aga Euroopas on raske näha, et kristlusel saaks olema ligilähedaseltki sama roll, kui oli paarsada aastat tagasi.
Euroopas tuleb kristluse asemele islam.
Praegu märgid sinnapoole kangesti näitavad. Aga võtame eelmainitud John Grey. Üks olulisemaid mõtteid, mida ma temalt olen noppinud, on see, et kuigi me ei teadvusta ennast enam kristlastena, siis läbi kristluse on meile pähe tinutatud mikroskeemid, mille läbi me ühiskondlikku reaalsust, ajaloo kulgu ja loodust tõlgendame. Kogu see tunnetus on meile tulnud läbi kristliku ajaloo. Ja kui vaatan inimest, kes on praegu 21aastane ja kes on sellest 21 aastast 18 elanud tugevalt kristlikus kodus ja viimased kolm aastat on olnud kusagil linnas ülikoolis, kus ta võib-olla on sellest lahti öelnud, siis see kristliku kodu mõju jääb ikkagi alles. Juba ajavahemike ebavõrdsusest tingituna.
Kas see aju mikroskeemidesse talletunud kristlus on ka põhjus, miks eurooplane, olemata enam aktiivne kristlane, on ikkagi islami vastu?
Jah, kindlasti. Kuskil on see «meie» tunne alles. Mida üliprogressiivsete mõtlejate arvates ei tohiks enam olla.
Kas lääne ühiskonnas on üldse enam seda «meie» tunnet? Kogu läänemaailma areng on olnud suunatud ju üksikisiku vabaduste ja huvide esikohale seadmisele.
Sellega on nii ja naa. Ma ei usu, et ta on päris kadunud, ja kriitilisemates tingimustes võib see päris kiiresti taastuda.
Kas majanduslikus mõttes on ahnus voorus?
Phhhhhhhhh... No ta on liikumapanev jõud kindlasti. Nüüd on küsimus selles, et kas see on hea või halb. No vaata seda elukat. (Viitab oma kassi Feliksi poole.) Talle on tähtis, et ta saaks kõhu täis. Isegi pärast seda, kui ta oli pärast nelja aastat toas olemist õue pääsenud, püüdis ta juba kahe-kolme nädala pärast esimese hiire. See on see, mis meisse on sisse programmeeritud.
Inimene tahab ju rohkem kui kõhtu täis saada. Ta tahab ühe kõhutäie ka varuks toota.
Seetõttu me olemegi kassidega võrreldes palju kõvemad kiskjad. On see hea või halb, aga see on nii.
Parafraseerides menukat teatrit: kust üldse tuleb raha ja kuhu see kaob?
Raha tekib siis, kui on tööjaotus. Niall Ferguson on minu arust andnud parima raha definitsiooni. Raha on laenuvõtja ja laenuandja kristalliseerunud suhe. Ja see suhe põhineb usaldusel. Ja raha kaob siis, kui kaob usaldus.
Üks mu klassivend ütles juba keskkooli ajal mulle raha definitsiooni, mis jäi mulle korrapealt meelde. Et raha on väärtustatud töö metallist või paberist ekvivalent. Nüüd selgus, et raha on justkui laenamise, mitte töö tulem?
Ma ütleksin, et töö tulem on kõik need asjad, mida me raha eest saame. Ja iga kord, kui me neid asju vahetame, tekib võlasuhe. Kui ma ostan Stockmannist kilo õunu ja maksan sularahas, siis laheneb see võlasuhe kohe. Kui ma maksan krediitkaardiga, siis tekib mul lisaks ka suhe pangaga.
Mis siis Kreekas juhtus? Üks ostis kilode kaupa õunu, aga raha jättis maksmata?
Jah, ja ühel hetkel kadus usaldus, et nende nõuete vastu, mis Kreekas on kuhjunud, on võimalik üldse midagi saada. Niikaua, kuni Kreeka turgudelt laenu sai, niikaua oligi kõik hästi. Probleemid tekkisid siis, kui turgudelt enam raha ei saanud. Siis tekkis vajadus abipakettide järele.
Kas Eesti saaks ka nii käituda nagu Kreeka?
Eks ikka saaks. Mis me nii väga teistmoodi oleme? Kui selg on vastu seina, siis mis sa ikka nii väga teed. Ja kui see kriis sealt Lõuna-Euroopast kord Põhja-Euroopasse tuleb, eks me siis näeme, kuidas need asjad siin lahti rulluvad.
Arvestades teie mittehelget maailmapilti, siis olete veendunud, et see kriis tuleb?
Ma ei usu jah, et see kriis jääb ainult Lõuna-Euroopasse pidama. Ju ta ühel hetkel mingis vormis siia jõuab.
No põhjaeurooplased on ju hoopis teistsugused inimesed: me ei ela üle oma võimete, säästame, kogume jne.
Selleks, et säästa ja koguda, peab olema võimalik kusagile oma kaupu müüa. Halvimal juhul, mis tähendaks eurotsooni lagunemist ja mis omakorda tähendaks Saksa ekspordi kokkukuivamist, jõuaks see kriis läbi Rootsi ka siia. Sest Rootsi ja Saksa majandus on väga tihedalt seotud. Ja meie omakorda Rootsiga. Ja niipalju kui ma jälgin uudiseid Hiinast, siis on sealne majandus kokku tõmbumas, Hiina aga on Saksamaale väga oluline turg.
Ses mõttes on parastamine, et mingu see Kreeka sealt eurotsoonist ja tuhka meile seda eurot üldse vaja, võtame taas kasutusele krooni, ikka väga lühinägelik?
See kroonijutt, see on absurd! Ma pole küll ka seda meelt, et kreeklastele tehakse hirmsasti liiga, eks nende koorekiht on mänginud sellist üsna räpast mängu, nii et pole nad midagi nii süütud lambukesed, kellele kõik liiga teevad. Aga parastada pole siin ammugi midagi.
Millised saavad olema lähituleviku maailma majanduse jõujooned? Kes tõuseb, kes vaob?
No oodatakse, et 21. sajand saab olema Hiina sajand. Enamik teeks pikaajalises plaanis panuse Hiina peale. Aga siin on ka palju agasid. Näiteks kas see riik üldse koos püsib. Kui me vaatame seda kitsast kalda-ala, siis seal on samasugune turbokapitalism või veel hullem nagu Londonis või New Yorgis. Aga sõidad mõnisada kilomeetrit sisemaa poole, siis seal valitseb sisuliselt hiline keskaeg. Äärmise rikkuse ja äärmise vaesuse kõrvuti eksisteerimine on poliitiliselt alati kõige plahvatusohtlikum. Praegu nad pole veel kõrvuti, sest neid lahutavad sajad kilomeetrid, aga kui öelda nendele inimestele, kes on sinna rannikule välja jõudnud, et nad peavad tagasi sõitma, siis see tekitab paksu pahandust.
Ma üldiselt arvan samuti, et tulevik saab olema tume või veel tumedam. Küllap jõuab meiegi põlvkond veel näha hirmsat kataklüsmi siinsamas Euroopas, kui vaadata seda, mis toimub Vahemerel.
Kes seda täpselt teab, mis saab. Aga ma arvan ka, et see on praegu kõige tõsisem probleem. Nagu ka [Saksa kantsler Angela] Merkel ütles, et see on tema ametiaja kõige tõsisem kriis, isegi võrreldes finantskriisiga.
Igatahes invasiooni moodi see asi tundub. Seda pole viisakas nii nimetada, aga kuidas sa teisiti seda nimetad? See, et ei tulda relvadega, polegi nii määrav, sest tulemise vägi on seda võimsam.
Väidetavalt ütles ka Liibüa nüüdseks hukatud liider Muammar Gaddafi kunagi, et piisab 50 miljonist moslemist Euroopas ja see manner võetakse ühe põlvkonna vältel üle.
Kui veel vaadata praeguse eliidi suhtumist sisserändesse, siis on Gaddafile raske vastu vaielda.
Miks seda soositakse? Miks on eliit selle poolt?
Ma arvan, et Euroopa eliiti on väga palju mõjutanud patukahetsus kolonialismi ja Teise maailmasõja pärast, kus see kolonialism lääne enda vastu pöördus. Tuha päheraputamine selle eest, mis on maailmas valesti läinud. Ja on päris selge, et meie ehk lääs on teinud teistele rahvastele päris palju liiga. Tõnu Õnnepalu on selle kohta väga hästi öelnud, et lõpmatu enese süüdistamine kolonialismi eest peaks lõppema, sest kuidas inimesed muidu oleks omavahel tuttavaks saanud, kui neid geograafilisi avastusi poleks olnud. Siis olime meie tugevad. Nüüd justkui oleks ka, aga ma kardan, et see tugevus on kahjuks üksnes näiline, kui sedagi. Eriti selles osas, mis puudutab Euroopat.
Aga mida siin teha? Aastaid tagasi, kui ma selle teema üle Mark Steyni mõjul mõtlema hakkasin, siis üks asi võttis selle asja kokku. Et kui sa vaatad praegu keskmist vanust Münchenis, siis see on meist veidi noorem päss, nii 40 pluss pisut. Aga Gaza sektoris on see 15. Ja kui sa need kaks arvu kokku paned, siis pole olemas nii kõrget müüri, mis seda potentsiaalide vahet suudaks valvata. See ongi ülikeeruline situatsioon.
Paistab, et Euroopa väga ei tahagi seda invasiooni tõkestada.
Praegu jah mitte. Aga ma arvan, et Euroopa enda seest tuleb vastulöök sellele praegusele eliidile. Kuigi ma suhtun sellesse praegusesse eliiti väga kriitiliselt ja sellesse jorusse, mida nad ajavad, ega ma selle üle, et see vastulöök tuleb, ka väga ei aplodeeri, sest see seltskond, mille pinnalt see vastulöök tuleb, see võib olla ka küllaltki eemaletõukav.
Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tulev invasioon toob selle new age'i roosas udus üles kasvanud põlvkonnale või kahele koju tagasi teadmise, et inimese elu on traagiline nähtus ja traagilise nähtusega kaasnevad väga traagilised valikud. Sellest kirjutas 1973. aastal Prantsuse kirjanik Jean Raspail. Tema romaan algab sellega, kuidas üks Prantsuse professor vaatab merele ja nii kaugele kui silm ulatub on meri laevu täis. Selles raamatus algas asi pihta Indiast. Põgenike vastu saadetud sõjavägi keeldub neid tulistamast, paneb relvad maha ja jookseb laiali ning see mass valgub Euroopasse. Raspail ütleb kokkuvõttes seda, et asja traagilisus ongi selles, et nad lasta sisse tähendab hävitada ennast ja neid mitte lasta sisse tähendab hävitada nemad. Ja see ongi see valik, mille elu meile peale surub. Ja Raspail ütleb, et see konflikt on meie praeguste moraalistandardite juures täiesti lahendamata. See kõik oli siis juba 40 aastat tagasi ilmunud raamatus kirjas.
Nii et läheb verevalamiseks? Moslemid vabatahtlikult tagasi ei lähe ja valged vaikides alla ei anna?
On väga vähe usutav, et see protsess läheks valutult ja rahumeelselt, nagu loodab sotsiaaldemokraatlik multikulti eliit. Samas ma ei teagi, kuidas nad seda rahumeelset protsessi üldse endale ette kujutavad. Ilmselt nii, et nemad elavad oma Pirita kodudes ja käivad aeg-ajalt Koplis Pakistani restoranis söömas, väga äge, eksole, ja võtavad omale mustalt tööle Bangladeshist pärit koduabilise ja tunnevad selle asja üle rõõmu. Samas valge alamklass peab Koplis kõrvuti elama inimestega, kes on neist väga erinevad.
Meil käib 150–200 pagulase üle tohutu möll, samas võivad ju Belgia või Rootsi kas või kõik elamisloaga moslemid siia elama tulla ja keegi ei saa nende vaba liikumist Euroopa Liidu sees takistada.
(Naerab suure häälega.) Meid kaitseb ainult meie suhteline vaesus ja halb kliima. See 150, see number on nii absurdne. See tuletab mulle meelde Monthy Pythoni sketši sellest, kuidas ajakirjanik küsib Briti poliitiku käest, et oma valimiskõnes lubasite ehitada ainuüksi Suur-Londonisse kaheksa miljardit maja aastas, aga tegelikult olete viimase 15 aastaga ehitanud ainult kolm maja. Et kas te pole pisut pettunud? Ma arvan, et siin läheb samamoodi, aga numbrid käivad teistmoodi. See 150 on täiesti jampslik. See on pseudoteema. Kui me vaatame, mis iga päev Vahemerel toimub, siis väita, et 150 inimesega asi piirdub, on jama.
Sealt tulijad on samasugused maadeavastajad nagu omal ajal olid hispaanlased, kes läksid inkade maale. Aga nende tegevus ei toimu enam new age'ilikus roosas udus. See udu sai aga tekkida vaid seetõttu, et terve üks põlvkond sai elada väga jõukas ja vabas ühiskonnas.
Kas heaoluühiskond on nüüd otsas, nagu ütles ka äsja Hollandi prints?
Kui me vaatame seda pilti Vahemerelgi, siis ega lõpmatuseni kõiki toita ju ei jõua. Kogu see finantskriis ja pagulaskriis on ühe asja kaks külge.
No aga immigrantidest pidi ju tohutut majanduslikku kasu tõusma?
Seda räägivad jällegi need, kes elavad Londonis Kensingtonis ehk siis meie mõistes Pirital. Igasuguseid arvutusi võib ju teha. Niimoodi on seda asja väga palju aastaid ka esitatud. Tõsiasi on aga ka see, et peale majandusliku inimese oleme me ka poliitilised loomad. Linnar Priimäel oli Sirbis hea artikkel sellest, et võõrastamine on inimesele omane reaktsioon, ükskõik mida Allar Tankler või Ahto Lobjakas selle kohta ka ütleks. Loomad ju ka võõrastavad. Ja selleks on head põhjused, ma arvan. Evolutsiooni käigus on nii läinud ja loota, et siin paari raadiojutlusega midagi muuta õnnestub, on mu arvates alusetu.
Olete öelnud, et valiksite pigem eutanaasia, kui et ootaksite Toompea mükodroomil koos teiste seentega pensioni saabumist. Seega poliitikasse te ei kavatse minna. Mis teile Eesti valitsemise juures vastu hakkab?
Selle lause üle olin ma ise ka päris rahul! Hästi paned, Hardo! (Naerab ja taob endale vastu õlga.)
Aga mis mul vastu hakkab, ega ei... Ma üritan elada Jüri Mõisa soovituse järgi ja püüan riigiga võimalikult vähe suhelda. Ega mul ei hakkagi midagi vastu. Poliitikasse... Jumal hoidku selle eest! Samas kunagi ei tea ette, mis elu võib tuua, aga ettenähtavas tulevikus küll mitte. Samas – kindlaid asju peale surma on vähe.
Ma olen Monthy Pythoni «Lendava tsirkuse» mitu korda läbi vaadanud ja see aitab elada. Täitsa tõsiselt. Ma vaatangi Eesti poliitikat selle pilguga, et kui midagi näen, tuleb kohe ka mõni sketš meelde.
Kas reaalsed lubadused on poliitikas üldse võimalikud, lähtudes inimloomusest, mis tahab tuleviku kohta kuulda ainult häid asju?
Nii ja naa. Võtame Churchilli kuulsa kõne enne Teist maailmasõda, milles ta lubas verd, higi ja pisaraid, siis selles kõnes ta ju ei lubanud häid asju. Aga kui me võtame meie praeguse olukorra, kus see roosa udu veel püsib, siis selles olukorras on sellised lubadused poliitikasse juba paljuski sisse kirjutatud. Aga eks elu teeb siin oma korrektiive.
Ilmselt juba lähitulevikus teevad robotid suurema osa füüsilisest tööst. Lihtsamatest töödest rääkimata. Töö kui selline kaob. Pole tööd, pole ka palka. Mis saab n-ö üleliigsetest inimestest?
Selle kohta arvas üks noor Tel Avivi juudipoiss Noah Harari, kes selle teema üle mõtiskles, et sellest saabki selle sajandi kõige suurem probleem. Tema järeldus oli see, et üleliigsete inimeste probleemi lahendavad kaks asja: arvutimängud ja narkootikumid. Toidu toodavad need, kes juba niikuinii midagi toodavad, ja üleliigsed inimesed siis veedavad oma aega eelmainitud viisil. Ma arvan, et see on tulevikust natuke liiga optimistlik pilt. Tuleme tagasi selle juurde, et inimene on hävitanud kõik kiskjad ehk looduslikud vastased, nüüd on ta hävitamas molekulaarbioloogilise revolutsiooniga ka baktereid, mis tähendab, et inimene on muutumas endale kõige olulisemaks kiskjaks. Ma arvan, et see üleliigsete inimeste probleem suundub kusagile sinna valdkonda. Nad ei pruugi vaikselt kaduda.
Milline saab olema meie järgmine raha, kui euro hävib? Põhjamaade ühine valuuta? Ostmark? Rubla?
Ma arvan, et parimal juhul me jääme mingisse Saksamaa ümber kujunevasse rahatsooni. Iseasi on, mis rahaühiku nimeks saab. See oleks ülioluline, et me ei jääks omapead siia Venemaa äärele kõõluma. Ka rubla on alati võimalus, aga see pole kindlasti see, mida mina tervitaksin.
Venemaa juurde jõudes – kas totalitaarsetes režiimides on midagi positiivset ka?
Jaa, muidugi on. Need sootsiumid, kus riigil on vägivalla monopol, on keskeltläbi vähem vägivaldsed ja üldiselt elamisväärsemad kui need riigid, kus valitseb suur anarhia. See kord ja totalitaarsus tulebki alati pärast seda, kui inimesed on anarhiast väsinud. Ja ollakse valmis lubama suuri ohvreid, et tuleks ainult üks keskus, kelle käes on vägivalla monopol. Vaatame kas või Iraaki. Ma millegipärast arvan, et kui seal küsitlus teha, siis nad võtaksid oma Saddami tagasi ja elaksid enam-vähem õnnelikult. See, mis seal praegu toimub, on paljude inimeste jaoks ikka kordi hullem kui see, mis seal varem oli. Mis polnud ka loomulikult mingid semiootikute suvepäevad.
Veel kord teie raamatust. Te töötasite läbi eri autoreid ja eri ajalooperioode – kas praegune aeg on kuidagi eriliselt pöörane, tormakas ja aru kaotanud?
Kui me loeme 1960. aastate autoreid, siis märkame, kui vähe peeti toona tõenäoliseks, et inimkond üldse 21. sajandini välja veab – Kuuba raketikriis ja paljud muud asjad, oldi väga lähedal tuumasõjale. Mis on nüüd juhtud: vahepeal on olnud väga soodne periood, mis on nüüd läbi saamas. Ühelt poolt on positiivne, et saabume justkui pikkadelt suvepäevadelt reaalsesse maailma tagasi. Mis on kokkuvõttes kuri ja vaenulik paik. Loomulikult on inimesed meie suvepäevadel muutunud veetlevateks androgüünideks, ja kui puudub veel ka ajalooline taju, siis tundubki kõik uus, õudne ja esmakordne. Et pole kunagi nii suurt majanduskriisi olnud jne. Tegelikult on see tavaline inimese elu ja niimoodi see käibki.
Hardo Pajula
• sündinud 1966 Rakveres
• Eesti majandusanalüütik
• lõpetanud 1992. aastal TPI tööstuse planeerimise erialal
• õppinud seejärel Cambridge'i ülikoolis, kus omandas majanduseteaduse magistrikraadi
• on töötanud muu hulgas Eesti Kõrgemas Kommertskoolis õppejõuna ning Hansapangas
• olnud peaminister Tiit Vähi majandusnõunik
• olnud PricewaterhouseCoopersi analüütik
