Hariduse enda defineerimine oleks ilmne intellektuaalne enesetapp; pealegi pole defineerimine postmodernistlik tegevus. Haridust võiks mõista kui protsessi ja selle tulemit (Bernt Gustavsson). Nimetatud markeering viitab mingil määral institutsionaliseeritud hariduse (koolihariduse) kvaliteediprobleemide valdkondadele – tulemi kvaliteet, protsessi kvaliteet.
Hariduse kvaliteet oleks siis oluliste faktide (karakteristikute) kogum haridusest kui protsessist ja haridusest kui tulemist.
Kvaliteedijuhtimine kui teatud know-how pole rakendatav kunstile, loomingule, loodusele jms, mis ei ole otseselt juhitav või mõjutatav vaid pigem mingi jumalik and. Kvaliteedijuhtimine on rakendatav tehisprotsessidele ja nende tulemitele niivõrd kuivõrd on tegemist vähemalt mingil määral mõjutatavate protsessidega. Haridussüsteem viitab, et hariduse näol on tegemist vähemalt mingil määral mõjutavaga. Tõenäoliselt koolis käinud inimesed nõustuvad, et koolil on olnud mõju nende haridusele. Erinevates koolides käinud inimesed on märganud, et erinevatel koolidel on olnud erinev mõju. Eriti torkab see silma neile, kes või kelle lapsed on käinud eesti koolis ja nt mõnes Põhjamaa koolis. Selline mõjude erinevus viitab olulisele asjaolule – eesti haridussüsteem pole alternatiivitu. Et mõistlik võib olla alternativide üle mõtiskleda ning eesti toimivat hariduspraktikat küsimärgistada. Piirdun üldhariduseks nimetatavaga.
Üldharidussüsteemi näol on tegemist üksjagu suletud süsteemiga, mille võime pakkuda parimat on süsteemselt takistatud. Seda võimetust varjatakse või esitatakse probleeme üksikute puudustena, mitte süsteemse võimetusena. Haridussüsteemil on kindlad arhitektid ja väljakujunenud väikesearvulised huvigrupid, kelle huvisid riivab ainuüksi toimiva praktika küsimärgistamine. Kivistunud praktika on mugav ka süsteemi teistele agentidele sh paljudele õpetajatele ja koolijuhtidele. Avalikus ruumis ringlevaid haridusprobleeme võib markeerida pigem ametühingulistena kui hariduslikena – rohkem tööd (tunde), raha (palka) ja võimu (õigusi). Või siis pseudohariduslikena – kas eksami arvestuslik tase peab olema 20% v 50%.
Hariduses on masstootmisliku ühetaolisuse taotlus kvaliteedivaenulik. Hariduse kvaliteet seisneb taotluslikus erinäolisuses. Sellist ideed väljendas omanäoliste koolide liikumine 1990ndatel, mis tänaseks on moondunud riigieksaminäolisuseks. Riigieksamid on ühenäolisuse peamisi tootjaid.
Riigieksamite kui toodangu riikliku vastuvõtu kvaliteedikonsteptsiooni juured siinmail on leitavad Peeter I ukaasist 1723 aastal Tuula relvatehastele. Tänaseks leiab toodangu riiklik vastuvõtt mõneti rakendamist üksikute, unikaalsete militaarsete objektide korral.
Toodangi riiklik vastuvõtt kvalifitseerub toodangu lõppkontrolliks. Lõppkontrolli loetakse tänapäeval iganenud kontseptsiooniks (best before 1924). Kvaliteet luuakse varem, enne lõppkontrolli. Tootmises on saavutatud kvaliteeditase, kus tootmisprotsesside tase on nii kõrge, et puudub vajadus totaalse lõppkontrolli järele. Tehakse teatud statistilisi uuringuid hindamaks kogu partii kvaliteedile vastavust ja avastamaks võimalikke probleeme. Kui lõppkontrollis (riigieksamitel) avastatakse puudusi, siis on kõik kulud juba tehtud. Odavam on tegeleda kvaliteediga kvaliteeti loovates protsessides ehk siis koolis, tundides. Toodangu lõppkontroll survestab töölisi (õpetajaid). Kuid protsesside kvaliteedi eest vastutavad ja saavad palka teised, juhid, hariduspoliitikud. Õpetajad ei vastuta hariduspoliitiliste otsuste eest. Aga mugav on siirdada kvaliteedivastutus õpetajatele ja vältida hariduse kvaliteediprobleemidega professionaalset tegelemist riigi tasandil. Totaalsetest riigieksamitest võib järeldada, et olukord kvaliteediga on eesti koolis väga halb (eriti eesti keeles ja matemaatikas) ja selle põhjustega pole vaevutud Haridusministeeriumis tegelema. Mõnede kasvatusteadlaste arvates puudub Haridusministeeriumis ka vastav kompetents. Huvitav, kas leidub veel ministeeriume, kus puudub valdkondlik kompetents?
Riigieksamitega lõpetamisele puudub mõistlik alternatiiv. Kurioosumina tuleb seoses riigieksamitega märkida nendega kaasnevat riiklik-füsioloogilist vägivalda, mis on kehtestatud haridusministri määrusega ja mis ütleb, et riigieksami kestvus on 3-6 tundi. Istuda kõval ja mitteergonoomilisel koolitooli järjest 3 kuni 6 tundi on klassifitseeritav riikliku koolivägivallana, piinamisena. Kes ei usu, proovigu järele. Kehtestatud on bürokraatlikud reeglid kui õpilane soovib WC-d kasutada. Need reeglid muudavad õpetajad ja koolijuhid riigi peldikusaatjateks. Eesti Vabariigi Haridus- ja peldisaatmisminister, õpetaja-peldikusaatja, koolijuht-peldikusaatmsiprotsessi juht! Võib vaid mõista neid vanemaid, kes hariduslikel kaalutlustel eelistavad välismaad või keda hoiab välismaal kinni sealne inimnäoline hariduspoliitika.
(järgneb millalgi)
Jaak Hohensee
http://jaakhohensee.wordpress....