Professor Juri Lotmanile (1922-1993) mõeldes
Vaikimine kui märk. Kui prof Juri Lotman meie hulgast 1993. a lahkus, jättis ta oma poegade kaudu teate, et ta ei taha, et tema matustel peetaks kõnesid. Sellega lõi kuulus semiootik Eesti avaliku elu seltskonnale, kes armastab end näidata tänaseni suurvaimu mälestuse paistel, ühe uue semiootilise märgi – vaikimise. Seoses vaikimise kui märgiga meenub mulle üks prof Lotmani omaaegne loeng Tartu Ülikoolis, kus ta tõi näite vene 18. sajandi kirikukultuurist.
Kui lõhelised läksid kevadel kudema, andis kirikupea korralduse vääriskalade kudemise ajal suurte jõgede kallastel asuvates kirikutes mitte kelli lüüa, et lasta kaladel segamatult toimetada. Lotmani silmis oli huvitav helk, kui ta noortele üliõpilastele sellest rääkis. Aastakümneid hiljem tundub mulle, et see näide sobiks hästi sissejuhatuseks valdkonnale, mida võiks nimetada harituse semiootikaks.
Kultuur kui tapeet on uus väljend, mida kasutati professoritest abikaasade Juri Lotmani ja Zara Mintsi paarikümnetuhandelise köitega raamatukogu üleandmisel Tallinna Ülikoolile. Mul pole siiski erilist kindlust, et see uus väljend hakkab väga laialt levima. Põhjus on lihtne, sest meil pole just palju peresid ja eriti pärast 20. saj teise poole raamatuhävitamisi, kes saavad öelda, et nad on kasvanud üles kodus, kus kõik seinad olid kaetud raamatutega, mis olid lastele nagu lõbus tapeet. Oleme ju väike rahvas ja meil pole palju neid, kes kasvanuks üles vaimses oaasis.
Vaimsuse oaasis kasvanud.. Võib mõista Juri Lotmani lapselapse imestust, kes, minnes Tartu ülikooli kultuuriteooriat õppima, avastas, et vanaisa-vanaema koduselt raamaturiiulilt, mida ta lapsena kujutas kui lõbusat tapeeti, leiab ta õpinguteks ja teadustööks vajalikku erialakirjandust. Noor üliõpilane tabas end mõttelt, et vanaisa riiulitel olnud raamatud olid viimasele sageli kingitud autorite väga isiklike pühendustega. Nii olid siis need teadus-suurused olnud tema vanaisa kolleegid-mõttekaaslased ja ka lähedased sõbrad. Akadeemilistes väikelinnades võib selliseid oaase kohata ehk sagedamini kui suurtes tööstuslinnades. Kui rääkida 20. saj teisest poolest, siis võib neid vaimseid oaase totalitarismisüsteemis ka akadeemilisteks getodeks nimetada. Tean noori, kes ise sellises akadeemilises koosluses üles kasvanuna, said alles gümnaasiumi lõpuklassides suuremasse linna kolides teada, et mitte kõigi nende klassikaaslaste vanematel pole kõrgemat haridust, teaduslikest huvidest rääkimata. Mida rääkida veel siis akadeemilisest oaasist!
Raamatukogudel on hing. Vanad raamatukoguhoidjad ja muidugi suur osa teadlastest usub, et raamatukogudel on oma hing. Vanades raamatukogudes räägitakse isegi kindlatest vaimudest. Nii teati näiteks kindlalt Tartu Ülikooli Toome raamatukogus, et selle maja vaim oli raamatukogu esimese direktori prof Morgensterni oma, kes käis oma kunagisi valdusi öösiti vaatamas. Seetõttu on imelik, et tänased professionaalsed bibliograafid selle vana tõe vahel unustavad või poevad oma elu lihtsamaks tegemiseks mingite arusaamatute ettekirjutuste – surnud kirjatähe taha.
Olen korduvalt kuulnud teadlaste-kultuuritegelaste sugulastelt, kes tahaksid ülikooli(de)le oma kuulsate sugulaste raamatukogusid kinkida, et nende soovi – säilitada teadlase kogu tervikuna, nagu seda tehti täiesti enesestmõistetavalt 19. sajandil – täna enam sugugi ei aktsepteerita. Tulemuseks on olukord, et nii mõnedki, tulevase teadlaste ja spetsialistide põlvkonna jaoks üliolulised raamatukogud jäävad lihtsalt kättesaamatuteks või need lõhutakse väikesteks osadeks. Sellega hävitatakse raamatukogude kogujate vaim, mis saab säilida ainult raamatukogus kui tervikus.
Vaimse keskuse loob andekas inimene. Prof Lotmani puhul rõhutatavad kõik, et ta oskas alati, ükskõik, kus ta viibinuks, luua enda ümber meeldiva vaimse keskkonna, mis oli isegi tajutav haiglapalatis, kus ta lamas. Seal oli kõlanud Mozarti muusika ja professorile, kes oli ise kaotanud lugemisvõime, loeti raamatuid ette.
Andekas inimeses elab laps ka täiskasvanuna edasi. Rebekka Lotman kirjutab (Postimees, 24.03.2005, lk. 4) oma vanaisast prof. Juri Lotmanist: „Olles suur teadlane, ei kadunud laps vanaisas lõpuni.“ Rebekka meenutab, et vanaisa oli lastelastele heaks kaaslaseks, mängides nendega turakat või pimesikku. „Ta oli meie jaoks võrdne mängukaaslane, mitte suur teadlane. Tema suurust hakkasime aimama alles teismelisena,“ rääkis üks tema lastelastest aastaid hiljem.
Juri Lotmanile lähedal olnud inimeste arvates oli tal eriline võime – ka argiprobleemide puhul – näha asju täiesti teisiti, päris uue nurga alt.
Harituse semiootikast
Arvamus
TRENDING
