Siit saab kuulata helikilippi valmivast videofilmist. Tekst Anneli Potter.
VT: Eesti Vabariigi pass ja Eesti kodakondsus, mees Soome lahe lôunakaldalt.
K: Alati on huvitav teada, kus on vestluskaaslase juured?
VT: Minu juured on Tallinnas. Isa tuli Pärnust, ema Vôrust, kasvanud-elanud siin ja seal, aga pean end pealinna poisiks, sest siin hakkasin selles elus kooliharidust saama.
K:Paneme paika môned ajalised koordinaadid? Vaatan Sind ja ei osaka kinnitada, oled Sa 65 vôi 68 vôi 75?
VT: Inimesel ei olegi vanust. Inimesed on täpselt nii vanad, kui nad ennast tunnevad. Inimene vôib olla tuhandeid aastaid vana, aga välja näha kui poisikene. Mis minu antud hetke iga puudutab, siis olen tublisti üle seitsmekümne.
K: Sinu ees käib kuulsus. Täna me veel ei tea, kas Torontost lahkudes saadavad Sind kuulsus vôi mustad jäljed. Miks Sa kuulus oled?
VT: Eks ma elasin oma igapäevaelukest, aga ühel hetkel tundsin, et see kuub jääb kuidagi kitsaks. Saatus soovis, et tutvusin Leningradis tegutsenud sentsitiividega ja selgus, et minulgi sääraseid vôimeid. Mu huvid osutusid tavapärastest laiemateks ja hakkasin isiklikele vôimetele teaduslikku pôhjendust otsima. Sel ajal tegelesid Venemaal (ka USAs) nende "salateadustega" suured salajased teaduslikud uurimisasutused. Tavakodanik neist midagi ei teadnud.
Saladus oli liiga suur: tuumapommist ohtlikum.
Eestis oli vast viis-kuus inimest, kelle teadvusse selle valdkonna teadmised ja arusaamised jôudsid.
Mul ônnestus sattuda heasse seltskonda, kus alternatiivteadustesse asjalikult ja inimsôbralikult suhtuti.
Olen nüüd selles vallas tegutsenud üle kolmekümne aasta ja kaasasündinud annetele suutnud lisada tôsiteadusliku aluspinna. Selgus, et suudan inimesi aidata ja ma aitan, praegu 1500 - 2000 inimest aastas. Minu klientuur on Eestist laienenud Pôhjamaadesse, Inglismaale, edasi Kesk-Euroopasse ja midagi pole parata - ka Pôhja-Ameerikasse.
K: Rôômus ja kade kuulda. Sind saab pidada tuhande näo ja tuhande ônnega meheks. Aga vaatame nüüd asjadele nii: mida pead oma elus kôige olulisemaks?
VT: Mul kulub tohutult aega alternatiivteaduste sidumiseks kaasaegse teadusega. Iidne kogemus ja tunnetus tuleb tuua tänapäeva ning luua vana ja uue teadmise sisemine ühtsus. Kerge see pole. Anname endale aru, et oli aeg, mil eksisteeris oma kôrgete inimlike teadmistega Atlantis, kus inimeste seas kôndisid ja lendasid draakonid (pole nad mingid muinasjutukujud). Ja on aeg, kus tänase tippteadusega maailmas, ei suudeta lahendada eelseisva kliimamuutusega seonduvaid katastroofe (ka need pole muinaslood). Kahte teadmist ühendades oleksime vast oma tegemistes arukamad, vabamad?
K: Juhtub môni pensioneeritud ôpetlane neid ridu lugema, siis ta raputab ehk pead ja sosistab: "Hullus!".
VT: Vôimalik. Tänane inimene on poolitatud: idealistlik ja materialistlik maailmavaade on täna sedavôrd eraldi ja samas sassis, et siin on raske aimata ühistöö vôimalust ning sellest vôimalikult vôrsuvat edu.
K: Meie vestlus Viktor Tônissoo’ga jatkub. Niipalju ehk veel, et selle mehega on vôimalik neil, kes soovivad temaga kohtuda kaardistamaks Atlantise elu-olu, tasub tulla pühapäeval, 20. veebruaril k.a. kell 17.00 Eesti Maja skaudiruumi (kaasas paber-pliiats ehk muu loojale sobilik töökomplekt) ning teadmine: mingit hüpnoosi ei toimu - teatud jôuväljade môjul hakkame kaardistama Atlantise olmet. Veidi kunstianne tuleks ikka ühes vôtta.
Maailmaprojekt, arvan.
Aarne Hans Vahtra
