URVE KARUKS
Harri Asi nägin esmakordselt 1946. a. Saksamaal väikeses Stubbeni külas, kuhu grupp eesti põgenikke oli kapitulatsiooni ajal peatuma jäänud. Kui eesti ohvitserid Belgia vangilaagrist vabanesid, tõi Harri ema oma poja, leitnant Asi ja veel viis ohvitseri, kel kusagile minna polnud, Stubbeni külla. Mäletan, et Harri oli väga kena, lokkis juuste ja korrapäraste näojoontega noormees.
Luuletama hakkas ta oma sõnul Belgia vangilaagris eneseteraapiana, mis päästis ta vaimu ja hinge nüristumisest ning kujunes hiljem vajaduseks. Debüütkogus „Sõdalane värsivibuga“ leidub pilte sõjakoledusi kogenud inimese mälestustest: „Ühel hõredaks lastud ööl / istutas kahur / otse mu külje alla / plahvatuspõõsa. //… Ent plahvatuspõõsast / paiskus mu rinda / teravaid terasvilju.“ Siis jälle hoogsaid, hooplevaid värsse: „Fantaasia sööstvat rongi / ei pea mõistuse pärss. / Universumi kitsasse kongi / iial ei jää mu värss!“
Kogu „Kui valgus kaob“ on jagatud tsüklitesse: „Öölaulud“, „Valguse ootel“, „Päeva proosa“ ja „Õhtused riimid“. Luuletaja eelistab öö pehmet pimedust päeva kalgile proosale.
Oma viimases eestikeelses luulekogus „Öölille laul“ otsib Asi hingerahu, unisversumivaimuga liitumist, mida saab leida ainult täielikult momendis elades, mitte minevikus, mis on ju läinud ja ka mitte tulevikus, mida ei ole veel. Seda hetkes elamist on ülimalt raske saavutada; suurem osa inimesi elab ju mälestustes uidates või tulevikuplaanides ja mitte käesolevas hetkes. Erandiks võiksid olla erootilise armastuse momendid, kus unustatakse kõik ümbritsev, kus aeg seisatub ja on ainult ülim ekstaaas. Füüsiline ja hingeline orgasm ühinevad vägevaks akordiks ja tõstavad inimese välja ta maisest minast. Sääraseid kirglikke otsinguid võib leida luuletsüklis „Karezza“. „Öölille laulu“ on kriitikud pidanud Asi parimaks luulekoguks ja see tõi talle Visnapuu-nimelise auhinna. Ingliskeelne kogu „Verses from the unsung“ ei ole mitte tõlge eesti keeles kirjutatud luuletustest, vaid originaalne ingliskeelne looming. Paneb imestama autori rikas keelevara; ei tundugi, et Asi ei luuleta oma emakeeles; niivõrd vabalt liigub ja loob ta ingliskeelses meediumis. Meri, pimedus, varjudemaailm, enesetapp läbivad motiividena seda kogu.
Rolf Liiv kirjutas ajalehes Sirp Asi teose „Kogutud luuletused“ kohta (Eesti Keele Sihtasutus, 2005), mis hõlmab tema senised eestikeelseid üksikkogusid ja mis ilmus allakirjutanu ettevõtmisel ja kaasabil.
„Selgesõnaliselt on Asi väljendanud oma kreedot luuletuses „Poeedi saladus“ (lk 195): „ujuda vastu voolu kaldale jõudmata. / Endale sellest maailmast /midagi nõudmata”. Selles tsitaadis väärib esiletõstmist, et kaldale ei jõutagi, seega on ka vaadeldav valikkogu vaid üks vahepeatus pikal (lõpmatul?) mereteel. „Poeedi saladuse“ kauneim värss kõlab aga: „Liblika surma pärast / nutta nii salakesi.” 50ndate alguse kibestunud ja raevukas vabadusvõitleja on siin otsekui murdunud, pehmenenud ja heldinud – värsivibu on põõsasse heidetud ja sõnamürsud kahjutuks tehtud. Vaadeldud luuletus lõpeb omapärase puändiga: „taevasse saamiseks aitab / enese loodud hümnist.“ Humanistina esitab Asi end ridades: „Tõestamaks endale, et elan, ma tean,/et pean/armastama,/ armastama/ ja ainult/ armastama/ taime ja putukat, looma ja inimest.” (lk 200).“
Ootasin tema luulekogude ilmumist põnevusega ja lugesin nad kaanest kaaneni ühe istumisega läbi. Olen kindel, et minu luuletama-hakkamisele andis tema luule tõuke.
Romaan „Pärast plahvatust“ on raamjutustus, mis sisaldab viis iseseisvat novelli; neid seob leitnant Enno Meelismaa keskse vaatlejana – kirjaniku alter ego. „Meelismaa kõnnib, vaatleb ja mõtiskleb. Niiviisi on ta eneselegi märkamatult hakanud jälgima inimest vangilaagris. Toda omapäraseimat olendit, kes suudab olla ühel hoobil tark nagu Jumal ja rumal kui loom, jõhker nagu kurat ja alandlik kui ingel.“
„Kuid kindlasti ma usun, et suurim, mis säilitati sõjas, on siiski inimene, väike ja tähtsusetu inimene, kes sai otsijaks kaotades kõik. Uus inimene, kes tõuseb suurena mu kujutlusse, kuna ta suutis otsustavail hetkil purustada ahnuse ja vihkamisega täidet sõja surutõrred, ning juua enesesse ligimesearmastust kõigist temale ulatet katsumuskarikaist. Mõtlev inimene, kelle tühjuse äärele paiskunud mõte jõudis suure ja valulise küsimuseni – MILLAL SÜNNIB INIMENE?“
See mõtisklus romaanist „Pärast plahvatust“ ongi luuletaja tõe ja elumõtte otsingu algus.
Kirjanik on seitsme eestikeelse, ühe ingliskeelse luulekogu ning ühe romaani autor. Küllaltki aukartust äratav loominguline elutöö, milles noorest, sõjakoledustes vapustatud sõdalasest areneb 60 luuleaasta vältel tasakaalu ja hingerahu saavutanud eluküps inimene, kes on avastanud, et „nähtav / on meeltepett / ja me tunnete abil / usume: hing / siit kerkib kord tähtede sarda“. Ühes luuletuses pöördub ta Jumala poole: „Kas Sina lõikasid minusse hinge / kui kitsa akna, / et võiksin Sind juua enesesse / kui kauget kuma? // Kas Sina raiusid minusse trepiastmed tumedast valust / et võiksin astuda / endasügavuse hämaraisse salakuisse?” // Autor on jõudnud arusaamani, et Kõikvõimsat peab otsima iseenese seest ja mitte kuskilt väljapoolt, sest SEE SA OLED ehk (TAT TVAM ASI) – sanskrit.
Luuletaja meelissümboliks on meri – thalassa kreeka keeles. Kui leidsin luulerea: „süda aastaid on sõudnud verd“, olin rabatud ja vaimustunud. Verd, mitte merd. See on tabavalt ja uudselt sõnastatud mõttepilt. Ja miks ka mitte verd!? Egas muidu poleks inimese veres sama protsent soola kui on meres. Vast peaks ütlema: „Merest oled võetud ja merre kord suubud.“ Kuid luuletaja aerutajast süda oli pärast miljoneid mõlalööke hakanud väsima ja tõrkuma, mistõttu ta pidigi pacemaker’i abiks võtma, mis kulgu reguleeriks ja korrapärastaks. Kuid 15. jaanuaril 2009 väsis aerumehe süda 87-aastasest sõudmisest lõplikult. Tema viimaseks sooviks oli, et ta põrm tuhastataks ja merre – sinna hiiglasliku emakoja kaitsvasse rüppe – tagasi heidetaks.
See soov saab täidetud k.a. juunis Eesti rannikul.
Meenutame lugejatele, et kolmapäeval, 10. juunil kell 7 õ esitab lugemisteater ILUTULI Tartu College’i saalis kirjanduslik-muusikalise mälestuskava: HARRI ASI „Pärast plahvatust“.
Harri Asi (1922 – 2009) — In Memoriam
In Memoriam | 15 May 2009 | Eesti Elu
In Memoriam
TRENDING
