Kolmapäeval, 10 juunil toimus Tartu College’is järjekordne Aarne Vahtra organiseeritud luuleteater TC kultuuriprogrammi raames, mis oli pühendatud jaanuaris lahkunud eesti kirjaniku Harri Asi mälestusele ja koosnes tema loomingust. Sellest oli põimiku kokku seadnud Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas.
Luuletustega esinesid laitmatu professionaalsusega Ilutule trupi liikmed, kolm uuseestlast ja kolm endist põgenikku-väliseestlast: Urve Karuks, Merli Tamtik, Kalle Kadakas, Laas Leivat, Eerik Purje ja Aarne Vahtra, viidates erinevate tagapõhjadega eestlaste sümbioosile. Mehed olid riietatud mustades ja naised valgetes värvides. Väga sobivad vahepalad klassikalisel kitarril esitas muusikaüliõpilane Sven Simm, mille eest ta pälvis publikult suure aplausi.
Lavapildi, stiliseeritud merelained, oli meisterdanud kunstikooli üliõpilane Eva Oja. Selle ees olid reas kuus musta riidega kaetud tooli, kus istusid esinejad. Teisel pool, tagaseinas olev Eva Oja suureformaadiline mereteemaline akrüülmaal sobis hästi ning näitas noore üliõpilase head taset ja varasaavutatud kunstiküpsust. Lisaks näidati teatrisündmustega paralleelselt lava kõrval filmi eesti merelainetest ja valguspilte Harri Asi elusündmustest. Sobiva valgustuse eest hoolitses Peeter Piil ja filmitehnika spetsialist oli Allan Eistrat. Kooris lugemiste hääleseadmistel oli abiks Vana-Andrese koguduse koorijuht Heli Tenno. Saal oli viimase võimaluseni rahvast täis, toole toodi juurdegi, mis näitas meie publiku suurt huvi ja usaldust luuleteatri vastu. Selle on õigustatult ära teeninud Aarne Vahtra lugemisteatrite organiseerijana ja ideeandjana.
Kalle Kadakas oli põimiku Harri Asi erinevatest luulekogudest valikuliselt koostanud, saavutades vaimse ja filosoofilise terviku, mis valgustas ühest küljest luuletajat kui inimest sünnist surmani, teisest küljest kui sügavat mõtlejat ja elu tuuma otsijat – ja mis veelgi tähtsam – kui väga head luuletajat, kes kuulub eesti parnassi paremikku. Siin tuleks märkida, et Kalle Kadakas omandas Eestis näitejuhi kvalifikatsiooni ja ta on lõpetanud Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonna. Tema kava koostamises, lavapildis, esinejate liikumises ja tekstide esitamises ilmnes professionaalsus ja vaimne sügavus, mis suutis haarata tervet kuulajaskonda. Seda kõike süvendasid Sven Simmi sobivalt valitud ja hästi esitatud kitarripalad ning Eva Oja lihtne, kuid mõjuv lavakujundus.
Eeskava oli jagatud kaheks osaks. Vahepeal pakuti kringlit, kohvi ja veini. Terve põimiku motoks oli luuletus Asi viimasest kogust „Öölille laul“: TAT TVAM ASI mille sanskriti sõnad tähendavad „see sa oled“, niisiis „kes on Asi“, vihjega idamaa filosoofiale. Selle luuletuse salme luges tsüklite vahel ette Kalle Kadakas. Eeskava algas ja lõppes võimsa kooris lugemisega luuletuse „Thalassa“ (kreeka keeles meri) viimaste salmidega: „O meri mu veri“, mis sümbolina läbib tervet poeedi loomingut. Eeskava lõpus teatas Urve Karuks, Harri Asi testamendi täitja, et ta oli enne surma poeedile lubanud tema ja abikaasa Silvi tuhastatud põrmud merre visata ning kavatseb seda suvel Eestis teha.
Mitmed luuletused olid armastusest, kuid mitte ainult mehe ja naise vahelisest füüsilisest naudingust ja kirest. Harri Asi luuletustes on ka kõrgem tasand – selline armastus, nagu idamaade filosoofias see esineb, kus Urve Karuksi sõnutsi (Eesti Elu, 20.05.2009) „füüsiline ja hingeline orgasm ühinevad vägevaks akordiks ja tõstavad inimese välja maisest minast“ ja kus saavutatakse täielik kooskõla universumi ja igavikuga. Selleks „peab armastama taime ja putukat, looma ja inimest ja olema hea iga liivatera vastu mere ääres“.
Lõpus saabub öö ja surm, mis vabastab – ning vaikus. „Sel ei kunagi korduval ööl nägin ja kuulsin kõik, mida eales kuulda ja näha on ihand mu mõte,“ luges Urve Karuks. Ka siin oli idamaise öö ja surma tunnetust, mille avasid igaviku võtmed. Ei ole vist kunagi näinud teatripublikut kuulamas niisuguse vaikse hardumuse ja tähelepanuga.
Sellest tekkis koos mitmete kuulajatega mõte, et sama luuleteatri programmi tuleks veel esitada. Võiks ka korraldada ringreisi, nii et sellest haruldasest sündmusest saaksid osa teisedki eesti keskused.
Need mõtted panen ma Eesti Sihtkapitalile südamele ning see oleks ka vastus EKNi ja Avo Kittaski küsimustele, mida saaksime edaspidi teha.
