Harri Kingo
30. juuli kell 00:52 ·
Ma pole doktor, aga...
----
Võimalik, et ühe fanaatilise moslemi meelest on see kangelastegu - lükata ema ja laps rongi alla ja püüd lükata sinna veel üks inimene. Ehk on see tema meelest võitlus uskmatute vastu ja nende tapmine, mille eest moslem pärib paradiisi vms. Ma ei tea sellise inimese motivatsiooni ega eesmärke. Lääne ühiskonna mallide kohaselt on aga tegemist raske vaimuhaigega.

Ma pole doktor, kuid omal ajal õppinud ka tundma vaimuhaigusi - selline stuudium juristide õppekavva kuulub. Ning elu on mind selliste inimestega ka kokku viinud - nii mu töise tegevuse kui ka isiklike suhete läbi.

Kui mittedoktor arvan, et on kolme liiki vaimuhaigusi. Esimesed neist tulevad ise ja inimene on 100% oma haiguse ohver. Tal endal oma haigestumises mingit süüd ega osa ei ole. Selline vaimuhaigus on 100% meditsiiniline nähtus. Sellise haiguse näiteks on skisofreenia.

Kuid on ka teist laadi vaimuhaigusi, mis kaasajas üha enam levivad. Näiteks ollakse iseennast sedavõrd mingist ideestikust segamini mõeldud, et tulemuseks on täiesti ebanormaalne mõtlemine, jutt ja teod. Selle vaimuhaiguse liigi alla kuluvad igasugustesse subkultuuridesse kuuluvad äärmuslikud fanaatikud, kes oma segadusi ja kaost mitte lihtsalt ei propageeri, vaid teevad ka vastavaid tegusid. Neid vaimuhaigusi võib nimetada ideoloogilisteks vaimuhaigusteks. Inimene on ennast ise mingitest kaheldavatest ideedest innustust saanuna ebanormaalseks mõtelnud.

Ning on ka nö. kultuurilisi vaimuhaigusi. Mis ühes kultuuris on tavapärane, see on teises kultuuris täielik väärastumus. Näiteks loobitakse mingis riigis keegi valesti käitunu kividega surnuks, raiutakse tal avalikus kohas pea maha, visatakse rahva silme all katuselt alla, pannakse põlema vms. Kohati esineb ka veel sellist kannibalismi. Sealses kultuuris on see ehk normaalne tegu. Kui aga sama tehakse lääne kultuuriruumis, siis ei saa sellistele tegudele anda muud hinnangut kui vaimuhaigus, sest see on liiga võigas, et seda normaalseks pidada. Paljud migrandid, kes läände saabuvad, on just kolmandat liiki - kultuurilised passiivsed vaimuhaiged: kui nad ise just selliseid tegusid toime ei pane, siis vähemasti ei pea nad selliseid tegusid ebanormaalsuseks, vaid õigeks käitumiseks. Nad on nõus selliste suhtumiste ja tegudega oma kaasinimeste suhtes. Selline kultuuriline vaimuhaigus omab tavaliselt religioosset tausta.

Niisiis, meditsiinilised, ideoloogilised ja kultuurilised vaimuhaigused. Nende sügavate ebanormaalsuste vaimuhaiguseks nimetamine on õigustatud, kuna isiku mõtted, sõnad ja teod on õhtumaisest normaalsusest väga kaugele hälbinud ja kohati kaaskodanike tervisele ja elule ohtlikud.

Kui meditsiiniliste vaimuhaiguste esinemissagedus püsib üldjoontes konstantne, siis üha enam kohtame ideoloogilist ja kultuurilist vaimuhaigust. Väga sageli ei oska me neisse kahte ebanormaalsuse vormi suhtuda. Kohati omandab mõni selline ideoloogiline või kultuuriline vaimuhaigus meil lausa riiklikku tunnustuse ja kaudse heakskiidu. Läänes on juhtumeid, kui näiteks naise vägistamist või pedofiilset akti peetakse normaalsuseks, sest vägistaja seletust oma teole "Mul oli vaja!" või "Meil nii tehaksegi!" peetakse õigusorganite poolt piisavaks põhjenduseks, et isikku süüd kas väheseks pidada või tema tegu kuriteona mitte käsitleda.

Meil levivad üha enam just ideoloogiline ja kultuuriline vaimuhaigus ja kurb öelda, aga näiteid selle kohta võib tuua juba Eestistki. Meie maailm on seeläbi üha vaimuhaigem. Kohati jääb mulje, et olla normaalne siinsete traditsiooniliste arusaamade mõõdustikus on sama, mis olla vaimuhaige nn. "uue maailma" reeglitest lähtuvalt.

Kuna ma pole doktor, siis pole siin öeldu ka meditsiiniline hinnang. See on tavalise, normaalse inimese hinnang, Jah, ehk meie progressiivse "uue inimese" ja "uue maailma" pilgu läbi hinnates ühe "uue vaimuhaige" isiklik seisukoht.

Lõppu üks mõtteterake: segasele näib selgus segadusena ja segadus selgusena.

Märkmed: