5. kolonn
Käesolev lugu on väga ilmekas näide ajakirjanike vastutusest. Õigemini vastutamatusest. Kui ajakirjanik ei saa aru, mida talle räägitakse, kui tema tekst pole kas tema rumalusest või tema tahtlusest tingituna adekvaatne, kui ajakirjanik oma väljaande ja artikli loetavuse, kõmu ja isikliku kuulsuse ihaluses kajastab midagi valesti ja paneb oma tekstile veel nö. "lööva pealkirja," siis võib see ebaprofessionaalsus maksta kurjasti kätte lausa tervetele riikidele ja nende suhetele teiste riikidega. Rääkimata sellest, et võib destabiliseerida olukorda mõnes riigis, kutsudes esile valitsuskriisi, tarbetu konflikti, vastandumised, pinged jms.
On lausa hämmastav, kui hoolimatult ja oma egoistlikest huvidest lähtuvalt mõned ajakirjanikud ja väljaanded just seda teed lähevad - nad ei hooli põrmugi tõest ja materjali adekvatsusest, esmane on mingi "ajakirjandusliku pommi" plahvatama panemine, mille taga pole mingeid üllaid motiive, vaid puhas edevus, egoksesksus ja labane omakasu - müüginumbrid. Selline "ajakirjanduslik pomm" aga võib osutuda sõna otseses mõttes inimeste elusid purustavaks ja tervet ühiskonda destabiliseerivaks.
Ma ei saa aru, kust on ajakirjanikel ja väljaannete toimetajatel pärit selline taevani jultumus selliselt tegutseda? Kuidas saab olla ajakirjanik, kui inimesel puudub võime või tahe asjadest aru saada ning sellele lisandub totaalne vastutamatus?
See "ajakirjanduslik pomm" lõhkes Soome ajakirjanduses, kuid see kahjustas esmaselt meid - Eestit. Samas on meie endi ajakirjanduses hulgem selliseid pommimehi ja pomminaisi, kes on valmis miskil isiklikul motiivil sama tegema. Seda ka tehakse, lausa igapäevaselt. Meie endi ajakirjanike seas käib justkui võistlus, kes on kõvem terrorist ja kellel õnnestub suurem ühiskonda ja riiki destabiliseeriv "pomm" plahvatama panna ning järjekordne mull üles puhuda.
Kui otsite taga 5. kolonni, vaadake meie ajakirjanduse poole. Seal see on ja tegutseb.
