Harri Kingo - Ainest nutmiseks
----
Ajakirjandus kurdab, et ilmub üha uusi informatiivseid internetisaite ja seeläbi on tõeline, see nn. kvaliteetajakirjandus ja koos sellega ka sõnavabadus kadumas.
See mõte on küll väga äraspidine! Ma nimelt ei näe meie sõnavabaduse tingimustes ühtegi põhjust, miks keegi ei võiks internetis mingit oma lehekülge kokku panna ja avalikuks teha. On huvitav teada saada, et ajakirjandus, kes ise naudib sõnavabadust, on asunud sõnavabadust piiravale positsioonile. Ometi, just ajakirjandus kui sõnavabaduse esimene nautija ja lipulaev ühiskonnas peaks olema see, kes sõnavabaduse nimel ambrasuurile viskub... Aga asi on vastupidi. Väga imelik!
Tegelikult pole siin midagi imelikku. Kõik on loogiline. Meie ajakirjanduse hädakisa põhjust pole vaja kaugelt otsida. Ajakirjandus on harjunud olema monopoolses seisundis ja peab seda seisundit oma loomulikuks õiguseks. Ajakirjanduse enda meelest saab olemas olla vaid üks tõeline ja õige ajakirjandus - nemad ise.
Nüüd aga ilmuvad areenile mingid konkurendid ja niigi kiratsev ning kaheldava väärtusega ajakirjandus näeb, et tema tegevusväli on äkki veelgi väiksem. Väiksem on ka kasum ja asi on nii hull, et võib kaotada oma töö ja palga, sest ajakirjaniku töö produkti ei taha keegi enam osta. Siit ka ajakirjanduse üleskutse piirata sõnavabadust meie ühiskonnas. Ja oh seda demagoogiat - seda sõnavabaduse piiramist toimetatakse õilsa sõnavabaduse kaitsmise sildi all!
Õnneks pole meie ajakirjandusel sõnavabaduse piiramiseks voli. Mida nad teha saavad ja ka teevad on valada ämbriga soppa oma konkurentide peale. Et ehk mõjub. Mõjubki. Kuid teistpidi, kui nn. kvaliteetajakirjandus seda arvab. See meie "ainus ja õige kvaliteetajakirjandus" kaotab minu silmis oma usaldatavust veelgi.
Pole midagi katki, kui tekib uusi infoallikaid. Lõppude lõpuks on lugeja see, kes oma valiku teeb. Meil on vaba turumajandus, seda ka info tarbimise osas. Ja meil pole monopole - vähemasti ei tohiks olla. Kui meie üks suur monopol - ajakirjandusmonopol - kokku variseb ja end enam ära ei toida, siis on põhjust selle üle vaid plaksutada. Sest pole hirmu - info ja uudised seepärast ei kao. Kaob vaid üks monopol.
Ja mõtelgem: kas meil on mida taga nutta, kui nii läheb? On see meie monopoolne nn. kvaliteetajakirjandus tõesti nii objektiivne, nii aus, nii siiras, üksnes ja ainult tõde otsiv ja tõde kirjutav, et tema kadumise pärast pisarat poetada? Kelle vastus on "Jah!" - eks siis mingu ja nutku.
