----
Selles, et vasakpoolsed on üha vägivaldsemad, pole midagi üllatavat. Kui meenutame Marxi õpetust, siis kesksel kohal selles oli vägivald. Marx kui materialist pidas vägivalda õigeks ja õigustatud viisiks, mille abil kehtestada oma utoopiat - kommunismi. See vägivalla vorm, milles Marx nägi võimalust hävitada vana maailmakord, oli proletariaadi diktatuur. Vana maailmakorda hävitati sel teel, et klassikuuluvuse alusel hävitati kõik need, kes olid pärit nö. "valest klassist" - olid kas kapitalistid, kodanlased või neile kaasatundjad - näiteks intelligentsi hulka kuuluvad isikud.
Lenin rakendas Marxi õpetust juba reaalselt, kehtestades Venemaal nn. punase terrori ajastu. Sama tegevust jätkas Stalin ning terror kestis edasi ka Brežnevi ajal, kuigi juba leebemas vormis. Veel suuremate jubedustega sai hakkama Mao Zedong Hiinas ja teised idamaade kommunistlikud liidrid (Põhja Korea, Kampuchea, Vietnam). Vägivald on omane ka Ladina-Ameerika kõikvõimalikele revolutsionääridele ja sissidele. Marxi õpetustest leiavad endale õigustuse ka terroristid.
Sama vägivaldne mõtteviis on omane ka uusmarksismile. Taas tehakse sama viga, kui arvatakse, et headust on võimalik saavutada läbi vägivalla - läbi otsese totaalse kurjuse ning repressioonide. Kuna uusmarksism ei näe enam proletariaati ühiskonda muutva jõuna (proletariaat on vähemaarvuline ja sel puudub igasugune klassiteadvus), vaid näevad sellena kõikvõimalikke kaasaja äärmuslasi, siis on need äärmuslased oma utoopiliste ideedega need, kellele ka panustatakse. Meie kõikvõimalikesse äärmuslikesse gruppidesse kuuluvad uusmarksistid - oma sõnul headuse eest võitlejad - oma vihkamise ja vägivaldsusega ka silma paistavad.
Marx maalis oma vägivallaõpetuses ühiskonna ette helge ideaali - ilusa kommunismi. Kommunismi poole liikumine pidi vägivalda õigustama. Uusmarksistidel selline ilus ideaal puudub. Nad ei kirjelda seda nende "uut maailma" koos selle "uue inimesega," nad ei ava kuidagi oma utoopiat, et mille poolest see on parem nn. vanast maailmast. See nende "uus maailm" jääbki ähmaseks.
Kuid nende "uue maailma" ja "uue inimese" suunas liikumine toimub kaasajal samuti vägivalla teel. Esialgu kohaldatakse vägivalda veel varjatult ja sordiini all, püüdes ära kasutada demokraatiat, õigussüsteemi ja inimõigustele keskendunud ideoloogiat. Kuid uusmarksistide vägivaldsus nii sõnades kui tegudes on üha ilmsem. Liberaalid pole veel avalikult tunnistanud, et just vägivald on nende meetod, kuidas ennast ühiskonnas kehtestada. Kuid nende retoorika ja reaalne tegevus - üha enamad repressioonid "valestimõtlejate" suhtes - räägivad enda eest ise. Näib, vägivalla avalik puhkemine on vaid aja küsimus.
