Harri Kingo - Homsesse vaadates
----
Mäletatavasti ilmus Kersti Kaljulaid meie poliitilisele areenile eikusagilt ja üleöö. Ning tema esimene sõnum rahvale oli, et me vajame nn. "õmblusteta ühiskonda." See kentsakas ja ehk pesuköögi pesunaistele või kudujalete-tikkijatele omane väljend kestis ja leidis kasutamist aasta või isegi paar, siis aga ununes. Ka tal enesel. Karta, meessoole jäi see kaugeks ja võõraks algusest peale. Mulle vähemalt küll.
Praegu, Kaljulaidi presidentuuri lõpul, võime kahjuks tõdeda, et tema aeg Eesti poliitikas on olnud mitte vastuolusid siluv ja vastaseid ühendav, vaid on ühiskonnas veelgi teravamat lõhestumist tekitanud. Ta ise on olnud üks nende lõhede suurendaja ja teravdaja läbi kogu oma presidendiks olemise aja. Kaljulaidi sõnade ja tegude lahknevus on kõigile ilmne. Oma lubaduste ja rolliga pole ta toime saanud. Ta pole olnud rahva ühendaja, ta on olnud rahva lõhestaja. Ta pole osanud tõusta meie poliitilise maastiku kohale. Ta on osanud olla vaid poliitiline ruupor ja ühe kindla poliitilise maailmavaate propagandist.
Vaimsusest pole Kaljulaidi puhul põhjust rääkida. Ta on ennast avalikult ateistiks tunnistanud, keeldudes oma ametisse astumisel astumast isegi üle kiriku lävepaku. Mis oli loomulikult põhimõtteline viga. Kõik maailma valitsejad läbi aegade on vajanud ja otsinud endale toetust kõrgemalt kui nad ise ja see maailm tervikuna. Seda tegid isegi kommunistid, jumalikustades oma iidolid.
Mul on ükskõik, saab Kaljulaid mingi koha kusagil piiri taga või jääb ta siia, peaasi on, et ta oleks tulevikus igasugusest poliitikast eemal ja kaugel. Ükski meie erakond ei võidaks midagi, kui ta Kaljulaidi mingis vormis oma tiiva alla võtaks. Kaljulaid pole olnud sümpaatne enamusele meie rahvast. Õnneks on aga meie presidendil väga väike reaalne võim (kui tal seda üldse on) ja ainus, millega ta saaks midagi ära teha, oleks tema kui isisksuse mõju ühiskonnale. Seda isiksust pole ma Kaljulaidis näinud. Tema puhul on minus esmane tõrjereaktsioon.
Mina sooviks presidendina näha kedagi, kes oleks meie kohalikust poliitilisest parajast kaosest üle ja kes esmaselt ei eelistaks mingit vasemat või paremat poliitilist tiiba, vaid oskaks ja suudaks tõusta labastest poliitilistest võitlemistest kõrgemale - eetilisele tasandile, ja oleks sealt rahvale eetiliste väärtuste avaja ja ühiskonnas toimuvale eetiliste hinnangute andja. Teatavas mõttes oleks see rahvale eetilise eeskuju ja eetilise õpetaja roll. Vähemaga ma ei lepi. Järgmist poliitkäpikut ma Kadriorus näha ei taha.
Et keegi suudaks sellisel kõrgel eetilisel positsioonil olla, selleks peab ta omama iseendas vaimsest alust. Konkreetselt: asuma oma vaimselt aluselt kristlikel põhimõtetel. Ja see on paratamatu - ei kodu, ei kool, ei ajakirjandus, ei teadlased, ei äriliidrid, ei erakonnad pole need, kes oleksid võimelised ühiskonnale vaimseid väärtusi esitama ja selgitama. Nad on kõik saanud oma väärtuselise baasi, sedapalju kui kellelgi seda üldse on, kristlikust traditsioonist. Konkreestelt Jeesuse esitatud õpetustest. Ning seda ka siis, kui nad endile ise aru ei anna, kust nende eetika üldse pärineb.
Esmane nõue oleks mul uuele presidendile tema pädevus. Kuid kõrgemaks kui pädevuse sean ma siiski selle presidendi vaimse arengutaseme, mis avaldub tema eetikas. Avaldub nii tema sõnades, valikutes, otsustes kui tegudes.
Pole vaja siit välja lugeda, nagu ma sooviks riigi etteotsa vaimulikku. Ei mitte. Vaimuliku tööpõld olgu oma koguduses. Ja on hea, kui see tööpõld laieneb kogudusest väljaspoole - kogukonnale. Presidendil ei pea olema oma kogudust, küll peab aga ta saavutama positsiooni, et tema kogukond võrduks siinse rahvaga, oleks meie rahvas.
Mul on üks nimi mõtteis. Tal on nii pädevust kui eetilisust. Aga ma ei nimeta seda nime. Pealegi pole mina nende väheste seas, kes tema poolt oma hääle saaks anda. Näis, kas see isik seda ise tahab ja kas ta on meile presidendi valijate esimene eelistus. Jään seega vaatlejaks ja ootajaks.
