Ma pole 100%-lise abordikeelu toetaja. On palju olukordi (meditsiinilisi ja sotsiaalseid), mil abort on vajalik ja õigustatud. On lausa möödapääsematu. Kuid lihtsalt naise tahtest selliseks teise inimese tapmise otsuseks ei piisa. Seda taustaks. Kuid las see jääda siin teiseks ja omaette teemaks.
Sellest eelmärkusest aga teemasse, mis on kaugelt kõrgem kui misiki lokaalne poliitvõitlemine ja isiklikud võimuambitsoonid. Nimelt - minu jaoks on absoluutne tõde: arsti töö pole mitte inimesi, meie kõige väetimaid tappa, vaid inimesi, esmaselt neid kõige väetimaid, säästa ja päästa. Inimese tapmine ja inimese säästmine ja päästmine - need pole samased tegevused. Need on kaks absoluutset vastandit. Minu aju keeldub mõistmast, et inimese tapmine saab olla arsti tööks ja pühaks, õilsaks, õigustatud kohuseks.
Teine absurdne väide on, et loote tapmine on üksnes naiste keha probleem ja vaid naiste asi. Arstid (!) unustavad, et igal pisikesel lapsel on olemas ka isa, kellel peaks tema tillukese lapse elu ja surma küsimuses olema sama sõnaõigus mis on naisel, emal. Ning unustavad, et elava inimese tapmine pole miski "naise keha probleem."
Millest aga selline vastuolude pundar abordi küsimustes?
Sellest, et suur osa meie seast (Jüri Ratas sealhulgas) pole kunagi vaevunud järele mõtlema, millal algab inimese elu, millal algas tema enese elu. Ainsa loogilise lähenemise aluse aborditeemale annab algtees, et emaüsas oma elu esimest eluperioodi läbi elav pisike inimene on inimene oma esimesest eluhetkest alates - on inimene alates viljastamisest. Mitte ei saa oma emaüsas tasakesi kuidagi... mitteinimesest inimeseks. Või ei muutu imeliselt mitteinimesest inimeseks sünnitusel. Ta on inimene kohe, täielikult ja üleni - hetkest, mil ta vijastati ja ta alustas oma inimelu lootefaasi.
Pidada loodet mitteinimeseks, mingiks kehaliseks ilmingiks ongi see vaade, mis annab inimestele justkui õiguse see ilming hävitada, tangidega purustada, julmalt tappa. Seda tehes ei tunta süüd, ei kanta vastutust - loode pole ju inimene!
Paraku - igaüks siinsamas, kes seda loeb, on olnud kunagi ise loode ja olnud seeläbi juba siis elu - elav inimene. Ma usun, et iga siin selle lugeja mõistus keeldub nõustumast, et ta oli lootena oma ema üsas vaid miski materiaalne asi, miksi meditsiiniline, mõttetu bioloogiline tomp - mitteinimene, mille hävitamine olnuks normaalsus, kui vaid keegi oleks seda tahtnud.
Mulle meeldis eilses "Kolmeraudses" Varro Vooglaiu repliik Peeter Ojale: kui sa lähed oma raseda naisega haiglasse ja sulle näidatakse seal tillukese loote tegemisi emaüsas, keda sa seal siis näed? Mitteinimest? Või näed sa seal inimest - oma last?
Peeter Ojale oli see liiga keeruline küsimus mingigi selge ja arusaadava vastuse andmiseks.
