----
Alles paarkümmend aastat tagasi oli nii meie kui kogu maailma arstiteadus seisukohal, et anaalseks pole õigustatud seks. Ja arstiteadus on seda arvanud sajandeid - senikaua, kuni see on olemas olnud. Põhjendus on lihtne ja selge: inimese anus pole looduse poolt loodud selleks, et selle abil seksuaalvahekorras olla. Anus pole seksiorgan, sellel on täiesti teine otstarve.
Vaadeldes sama nö. teise poole pealt - jah, on tõsi, et mees võib oma suguorgani toppida mistahes kohtadesse, olgu need siis elusad või elutud, ja sel moel saada seksuaalse rahulduse. Kuid see ei tähenda, et mistahes sellist tegevust peaks pidama loodusega kooskõlaliseks, normaalseks. Oma suguorgani valimatult igale poole toppimist peetakse hälbeks. Tehniliselt võib olla "vahekorras" ükskõik mille või kellega, aga see tehniline võimalus pole selliste "vahekordade" õigustus.
Aga tagasi anuse juurde. Ma pole kuulnud, et loodus oleks viimasel paarikümne aastal teinud läbi mingi revolutsiooni ja inimese anuse seksiorganiks muutnud. Inimese anus pole viimastel aastakümnetel teinud läbi mingit füsioloogilist arengut ega muutnud oma looduslikku funktsiooni.
Ometi oleme me oma "progressiga" jõudnud selleni, et anaalseks, vaatamata oma ohtlikkusele, on meil Eestis kuulutatud - NB! - selleks kõige tervislikumaks ja kõige õigemaks seksiks üldse! Kuidas muidu saab seksuaaltervise edendaja auhinna andmist 2017. aastal Annika Laatsile, anaalseksi propageerijale, üldse seletada?
Huvitav, et sellele seisukohale pole mitme aasta vältel vastu vaielnud veel ükski doktor. Ei ükski arst, medicum, haigla ega meditsiiniline õppeasutus. Ometi, just arstid on need, kes teavad kõige paremini, mis organid inimesel on milleks ette nähtud. On absurd, et meditsiinist väga kaugel seisev isik on sellise looduses inimesega toimunud füsioloogilise revolutsiooni auhinnatud "avastaja," aga kõik meie arstid vaikivad!
Kui Annika Laats oleks aus inimene, siis oleks ta keeldunud sellise auhinna vastu võtmisest. Anaalseksi propageerimist ja õigeks, isegi kõige tervislikumaks seksiks kuulutamist ei saa ka parima tahtmise juures pidada meditsiiniliselt inimeste seksuaaltervise edendamiseks. Sel pole üldse mitte midagi ühist meditsiiniteadusega. Annika Laatsil pole seejuures mingeid erialaseid meditsiinilisi teadmisi millegi sellise väitmiseks. Aga ta võttis selle auhinna rõõmuga vastu. Ja määras sellega ära iseenda väärtuse.
Mis puutub tema ametisse - kirikuõpetaja - siis ma jätaksin selle aspekti siin lahkamata. EELK tehku omad järeldused ise, kui ta on selleks üldse veel võimeline. Seni pole EELK seda olnud - Annika Laats on kirikuõpetaja edasi.
Täienduseks.
Harri Kingo Mind kui usklikku on huvitanud küsimus, mida arvas Jeesus homodest?
Jeesus ei öelnud homode kohta otseselt midagi. Küll ütles kaude. Ja ütles mitte vaid selle ühe pahe ja selliselt eksinute kohta. Ta ütles seda kõigi pahede ja meie kõigi kohta, sest ükski meie seast pole täiuslik ja eksimustest ning pahedest puutumata:
"Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!”
Jeesus ei kiida nende sõnadega patuseid õigeks, nagu arst ei kiida haiget terveks. Arst halastab haigele sellega, et ta asub haiget ravima, teda terveks tegema. Just selleks tuli Jeesus meie maailma. Ja näitas oma elu ja tegudega, kuidas suhtuda eksinutesse ja mida ning kuidas nendega teha.
Meie halastus eksijatele peab olema samasugune nagu on arsti halastus haige vastu - neid inimesi pole vaja ei põlata ega ka õigeteks kiita, vaid neid on vaja aidata. Aidata eluga toime tulla sellistena, nagu nad on.
Sest tavaliselt enamat me ei oska - me ei oska neid tagasi pöörata sealt, kus ja kes nad on. Nagu me ei oska teha pimedaid nägijateks kurte kuuljateks. Kuid me oskame neid aidata nende raskemas ja keerulisemas elus sellistena, nagu nad on.
Kaasaja kirik, oskamata neid aidata, mõistab need eksijad aga hukka. Kirik on nagu arst, kes ei oska haiget ravida. Ravimise asemel kirjutab see arst haigele hoopis välja surmatunnistuse.
