Paljude jaoks on lähedase surm elus absoluutne ja lõplik sündmus. Mitte miski lahkunut tagasi ei too ja see lahkumine on igavene ja lõplik, seeläbi julm ja ebaõiglane. Lähedase minekut jäädakse põdema aastakümneteks, isegi eluks ajaks. Mõned kustuvad lähedase surma pöördumatuse ja raskuse all ja nende elu pole enam see, mis see võiks olla. Tegelikult - peaks olema.
Mida aeg edasi seda rohkem tema lähedalt inimesi kaob. Iga selline lahkumine on uus lõplik ja korvamatu valu. Selle valu eest ei saa põgeneda, seda valu ei saa ületada. See valu tuleb alati tagasi iga uue lahkujaga. Selle valuga elatakse. Ja tuntakse, et endast on suur osa ära antud, et ise ei olda enam see ja et elu ei ole enam see... Ja siis on taas keegi, kelle kohal on tühjus... ja taas. Sellist jäävat valu on igaüks elus kohanud - kas näinud või ise läbi elanud. Või on tal see veel ees.
Kelle jaoks maine elu ongi kõik, kelle jaoks surmas pole muud kui olematus, sellel ei olegi võimalik surma lõplikkusest end vabaks mõelda, sest tema arusaamine maailmast ei luba seda. Surm on lõpp, sellega pole midagi teha. Tema mõistmine ei luba tal näha surma avaramas kontekstis, teisiti lahti mõtestada.
Kes aga teab elu kestmist ka üle maise surma piiri, sellele on iga selline lahkumine vaid ajutine. Lihtsalt armastatul oli aeg minna - jätta see maailm, et avastada uus, kus tema tee jätkub. Inimene, tundes küll kurbust ja teades, et siin maises elus lähedasega enam ei kohtuta, ei suhtu lähedase surma nii traagiliselt.
Analoogia: meie lapsed lahkuvad ühel päeval meie juurest ja kodust. Ükski lapsevanem ei hoia oma last kinni. Kuigi lapse lahkumine on vanemale mõneti kurb, ületab seda kurbust alati vanema rõõm oma lapse üle, et laps läheb. Sest vanem näeb oma lapse edasist elu ja mõistab, et kodust minemata jääks tema lapsel ka tema elu elamata ja olemata, lapsel tema suured sihid saavutamata.
Peaksime oskama oma lähedaste lahkumist sama pilguga vaadata, nagu vaatame lapse lahkumist kodust. Meie isiklik kahjutunne on selles oma lähedasest lahkumises paratamatult olemas, kuid kui teame, et see on väga ajutine lahusolek ja teame, et nii ongi õige ja hea - me ei peaks siia jääma siinpoolsusesse oma leina ja masendusse, vaid olema rõõmsad, et meie lähedase ees avaneb selle lahkumisega uus tee oma uute võimalustega. Ning teadma, et kui on meie kord minna, siis ootab meid taaskohtumine ja meil on seal keegi, kellest võime selles üleminekus ise tuge saada.
Kuid peame ka teadma, et enne sellist kohtumist juba sealpool surma piiri peame me siinpool oma elu ära elama ja oma tehtava ära tegema. Et oleme veel siinpool surma, see ütleb meile, et meil on kohustused, meil on vastutus siinpoolsuses, mis meil tuleb täita ja kanda. Oma õppeaeg tuleb siinpool igal läbida. Et kellegi teise jaoks tema aeg siin olla lõppes ja et temal saabus aeg edasi minna, see ei vabasta meid meie kohustusest oma tee siinpool lõpuni käia, et olla väärt ja võimeline oma teed sealpool surma piiri jätkama.
Tasakesi on minus selginenud arusaamine enamastki - et mitte keegi ei lahku siit maailmast ei liiga vara, ei liiga hilja, vaid siis kui selleks on tema jaoks õige aeg. Õige aeg on tema jaoks, kui ta on läbinud, mis on temale läbida määratud, omandanud, mida tema tuli siia omandama, andnud, mida tema tuli siia andma. Tema õige aeg minna ei pruugi olla meie jaoks õige aeg - meie inimlik maisest eluringist ja meist endist lähtuv vaade ei võimalda meil näha, miks tema lahkus kui ta lahkus. Me tahame asju oma vaatekohalt nähes, et ta oleks veel meiega olnud.
Õiglus ja tarkus valitseb olemises nii siin- kui sealpool - Meie Isa taevas teab, miks ühel on aeg minna, teisel on vaja jääda. Kord me mõistame, miks just nii. Ma ei muretse, kui ma ka kellegi minekut ei mõista - ma usaldan Teda, sest Tema teab paremini. Meie mõtleme lahkunutele ja tunneme ahastust ning valu, sest mõtleme, mis neil kõik siin tegemata jäi ja kui halb on meil endil siin ilma nendeta. Kuid see pole kõige targem mõtlemine. Nemad seal... Nemad vaatavad meie peale ja mõtlevad hoopis murega meist - kas me ikka taipame, oskame ja suudame teha oma elus sellised valikud, et lõpuks sinna jõuda, kus nemad meid ootavad?
Kui siin maailmas kellegi pärast üldse muret tunda, siis mitte surnute, vaid meie, elavate pärast - et me ei sureks surnute pärast enne oma aega, et me oma väheseid päevi selle mure ja valuga ei raiskaks, vaid hooliksime oma elust ja sellest, et me ise oma algsesse koju tagasi jõuaksime. Kes tahab, et tema lähedastel lahkunutel oleks hea, see peab elama siin ja praegu nii, et ka temal oleks võimalik oma maisel elu lõppedes nende juurde jõuda ja nendega taaskohtuda, kellest siin maises elus lahkuti. Kohtumine ei olene ju neist, vaid ainult ja üksnes meie taipamistest, valikutest ja soovist sinna jõuda, kus nad meid juba ootavad.
Meil on, kuhu jõuda ja meil on, kes meid ootab - see pole vaid ühe maailmavaate tõde - see on ajatu inimolemise tõde, mille me oma asises maailmas ja asjalikus elus oleme kahjuks täielikult unustanud. Nii me ei mõistagi surma, nii ongi lähedase surm meile kustumatu valu, nii me ei tea oma kohustust ja vastutust meie endi ees selles ajalikus olemises.
Need, kes on läinud enne meid juba teavad. Neil on põhjust meie pärast muret tunda, kas meie oskame teha õige valiku. Inimene ei pea muretsema taeva ega taevaste pärast - taevas ja taevased muretsevad hoopis meie pärast, et kas me ikka oskame muretseda iseendi pärast.
