Teise samba raha anti seadusega vabaks. Kuid üha enam loen ma inimeste kartustest, et president võib selle seaduse mitte välja kuulutada. Ning näib, opositsioon sellele panustabki.
Kuid president ja opositsioon võiksid mõelda ka sellise sammu tagajärgedele. Riigis kasvaks rahulolematus presidendi ja opositsiooniga väga suureks, kui sellele seadusele hakatakse kaikaid kodaratesse pilduma ja seda mingite juriidilste ja formaalsete vaidlustamistega tõkestama. See on sama hea, kui lubada kellelegi temalt ära võetud raha tagasi anda, aga siis näidata talle viimasel hetkel trääsa ja öela talle näkku: "Tutkit, brat!" Eks see vihastaks välja väga suurt osa rahvast. Ja kui jutt on rahast, siis poliitilised eelistused ei loe enam midagi.
Kui emotsionaalselt ja mis vormis rahvas sellele reageerib, seda on raske ennustada. Aga vihkamise hulk meie ühiskonnas kasvab meeletult ja see võib voolata meie tänavatele. Vanasti lahendas rahvas sellise probleemi tule, kootide ja hangudega. Kuidas rahvas kaasajal seda vastasseisu lahendama asub, ma ei julge ennustada.
President, kes toetub opositsioonile, oleks pururumal, kui ta sellise sammu teeks. Kui president seda seadust välja ei kuuluta, siis on rahva lõhestatus meie riigis kordades suurem veel, kui see on praegu. See oleks presidendile ja opositsioonile poliitiliselt lausa enesetapjalik samm. Nad peaksid siin ohtu tajuma ja mitte seda seaduse tõkestamise teed valima.
Praegu on 2. samba avamise pooldajate ja vastaste suhe 80% - 20%. Kui see sammas jääb avamata, siis on see 80% nagu püssirohutünn. Piisab tikust.
Las olla, nagu praegu on. Sest nii tahab valdav enamus meie rahvast.
